Katse, kuidas liiguvad kirjad

Minu lastel kirjasõpru ei ole, kuigi võiks olla. Kirjutada nad mõlemad juba oskavad. Isegi kirjatähtedega. Nüüd nad teavad ka, kuidas liiguvad kirjad.

Kõrvalpõikena võiks kirjutada sellest, et ma olen pärit Hiiumaalt. Mingil ajahetkel olid kirjasõbrad moes. Panin siis ka Sädemesse või Põhjanaela või mõnesse muusse sellisesse kohta kuulutuse ja sain vist umbes 30 erinevalt lapselt kirju. Ja püüdsin mõnda aega ka kõigile vastata. Aga eks paljudel juhtudel tuli elu tasapisi vahele ja sinna see jäi.

Samas huvitav on see, et mõne kirjasõbraga olen reaalselt ka hiljem kohtunud ning mõnega elame siiani teineteise tegemistele, küll sotisaalmeedia vahendusel, kaasa. Välismaiste kirjasõpradega pole kontakti leida õnnestunud, kuigi mingil hetkel olen kõigile FBs kirjutanud. Positiivsed kogemused igal juhul, nii et tasuks ehk praeguselgi aja lastele midagi sellist tutvustada.

Aga katse, kuidas kirjad liiguvad, tegime lastega nüüd märtsis ära. Ostsime Itaaliast postkaardi ja margi, kirjutasime kirja ja panime kaardi posti. Ning täpselt 24 päev hiljem oligi kaart kodus postkastis.

Google annab, et autoga minnes on Vieste ja Tallinna vahel umbes 3000 kilomeetrit. Üht teed pidi minnes natuke alla ja teist natuke üle. Mis teed pidi see kaart täpselt tuli, tont seda teab.

Täpsemalt saab kirjutamisest ja kirja liikumisest vaadata pisikesest videost.

PS. Ma olengi selline „Muhv nõudmiseni“, kes saadab omale reisidelt ja võimalikult pärapõrgust kaarte. Teised, kes teavad, saadavad ka. Kogu küll veel väga suur ei ole, aga küll nad kogunevad.