Kas aega peab nii hullusti planeerima?

Üldjuhul on kõigil alati kuhugi kiire. Olen aastate jooksul sattunud päris paljudele koolitustele ja päris tihti räägitakse ka erinevatest meetoditest ja tehnikatest, kuidas oma aega efektiivsemalt kasutada. Mingit hingelähedast meetodit ei ole ma aga senini leidnud.

Küll aga olen nüüd minagi sattunud jälle sinna kiirele karussellile. Kuidas ma sellest aru saan? Näiteks viimase kuu-kahe jooksul olen ma hakanud külmkapist toitu ära viskama. Lihtsalt on läinud pahaks ja ma pole seda kuhugi ära organiseerinud. Aga toitu on vähemalt minul väga valus ära visata. Häda selles, et ma hakkan õhtusöögile mõtlema alles vahetult enne ja kuna on kiire, siis teen midagi, mis saab kiiresti valmis, ei sisalda nii palju koostisosi (ja pole tõenäoliselt nii tervislik). Sellest on kahju. Nädalamenüü aitaks.

Lisaks olen ma selles kuus jõudnud trenni täpselt neljal korral. Hea, et ma ei ostnud kuu kaarti, vaid sel korral 10 korra kaardi. Muidu oleks see trennikord ikka väga kulukaks läinud. Aga elu on laias laastus selline, et hommikul lapsed lasteaeda-kooli. Koolilaps on siis 3-5 tundi ära (20 tundi nädalas) ja see on minu tööaeg. Kuna olen nüüd Loomeinkubaatori liige, siis pean vähemalt kord nädalas ka seal käima. Sõitudega kokku veel mõned tunnid nädalast maha. Kaks korda nädalas on vaja lapsi ringidesse viia-tuua. Kui tahaks ka ise trennis käia, peab näiteks õhtusöök olema juba neljaks valmis. Kolmel korral nädalas. No ja nii on juhtunudki, et trenni asemel tuleb midagi muud teha ja süüa midagi, mis saab kiiresti valmis.

Mulle ei meeldi kiirustamine. Mulle ei meeldi ka pidevalt olla kellelegi midagi võlgu. Ja ometi ma ei planeeri oma päevi. Ma ei koosta nädala plaani või kuu plaani või aasta plaani ja mis saab viie aasta pärast, ei tea mina ammugi. Sest minu jaoks võtab ka see plaanide kirjutamine liiga palju aega ja aega mul pole. Lihtsam on kohe härjal sarvist haarata (ja siis muidugi olulised asjad unustada). Ühesõnaga selle aasta märkmik on väga tühi. Ma isegi ei tea hetkel, kus mu märkmik on. Varem, kui mul veel aega oli, võtsin omale iga päev vähemalt viis ülesannet, mis tuleb ära teha. Ja ma tegin seda eelmisel õhtul voodis ette. Hetkel olen ma õhtuks liiga väsinud ja ei viitsi enam millestki mõelda.

Aga äkki peaks ikkagi uuesti planeerima hakkama? Sest no tegelikult ei jõua ma ikkagi mitte midagi olulist tehtud. Ma tean, sest ühe listi ikkagi eelmisel reedel koostasin ja sellega sain ma lõplikult valmis nüüd siis alles eilseks õhtuks. Seal oli muidugi peale korteri koristamise ja pesu triikimise kirjas ka lasteaia lõpuraamatu piltide töötlemine (jah, ma tegin need ka sel aastal) ja kooli mingi tantsupäeva jaoks kostüümide õmblemine (pühapäeval õmblesin 7 mütsi, eile 5 paari käpaotsi ja ainult ühe mütsi). Ühesõnaga nimekirjas oli ka palju aeganõudvaid projekte, millest pole minu isikliku firma või rahakoti arengule palju kasu ja peaks nagu vabal alal tegema.

Aga kas peab siis oma aega nii hullusti planeerima? Jah, ma tean, et ka planeerimine tuleb sinna plaani sisse planeerida, seega see ei tohiks üleliia aega võtta. Ma isegi tean, et igasugu tegevustele kuluv aeg tuleks ära kaardistada, et saaks täpsema plaani koostada, aga kuidagi kahju on nii aega kulutada. Kuidagi mõnusam on teha asju spontaanselt ja omas tempos. Ja ma sain asju planeerida siis, kui mul oli aega. Planeerimiseksperdid, andke nõu.

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.