Hiiumaa suvi 2017

Ma ei tea, millest see tuleb, aga peale kaht päeva Hiiumaal ei ole veel ikka sellist tunnet, et siin ma nüüd elan. Et mitte kuhugi ei ole enne sügist kiiret.

Juba pakkides ei olnud sel aastal sellist tunnet, et koliks nagu ära ja peaks pool elu kaasa pakkima. Hetkel ei ole veel mitte millestki puudust ka olnud. Aastatega on vist nii palju asju juba siia ette tassitud.

Aga siin on asju, mis tuletavad hästi meelde, miks ma tahan kevadeti linnast ära. Kõigepealt kasvuhoones ja peenral kasvav värske roheline. Nii mõnus on hommikul võileiva peale kasvuhoonest lehtsalatit tuua või lõunaks teha kartuli kõrvale sibula-lehtsalati salatit. Võiks ka rukolat panna, aga Vanem on kah hakanud salatit sööma ehk tuleb seda ka temaga jagada ning rukolat ta veel ei söö. Samas järab Noorem neid lehti niisama. Tema ühestki salatist või kastmest või mõnest muust segutoidust lugu ei pea. Aga tema toitumine on üldse omaette teema.

Siis paljajalu kõndimine. Hetkel käingi naturaalselt paljajalu, sest mul on tunne, et jalatallad vajavad väga masseerimist. Selge on see, et lisaks massaažile ka paljaste jalgade ja maa kontakt maandab. Ju siis on hetkel seda maandust väga vaja ja kuni maandatud ei ole, ei saa ka maaelust veel tõelist rõõmu tunda.

Kevadised lõhnad ajavad hulluks. Liigud õues ringi ja igalt poolt tuleb ise lõhna. Värske rohi lõhnab, ja kuusevaik lõhnab ja isegi rohi on veel piisavalt värske. Sireilõhna on õhtuti terve aed täis ja saunatee ääres levitab oma mõrkjat lõhna pihlakas ning veel edasi täiesti ainulaadne kukerpuu. Kindlasti on midagi veel. Õhtuti lihtsalt seisangi õues ja nuusutan. Seda saab küll ka Nõmme vahel teha.

kukerpuu
Ma olen kunagi seda kukerpuud isegi pildistanud 😀

Meri on alati minu lemmik olnud ja Kalestes oleme üritanud ikka igal ajal käia, ka päris talvel, kui meri on jääs, või tormiga või varakevadel. Lapsed käisid vees juba kuu aga tagasi. Ma pole sea neile keelanud, sest vana talisuplejana teen seda ise ka. Ei juhtu selles vees mitte kellegagi mitte midagi. Asi on ainult mõtlemises kinni ja kui lastel seda mõtlemist kuidagi suunatud ei ole, siis nad arvavadki, et nii see käib. Üldiselt tuttavad ka teavad ja enam ei imesta.

Ja viimaseks siis saun. See on see, mida tahtsin ka oma linnakorterisse ja kus me tõesti käime igal laupäeval juba üheksa aastat jutti, juhul muidugi, kui kodus oleme. Tulin praegugi saunast. Vene saun on elektrikerisest ikka natuke teistsugune. Küürisin enda punase naha harjaga puhtaks ja tunne on selline, et hea uni võiks kohe tulla.

Nii et tsaupakaa ja näis siis, millal see kodutunne sel aastal siin lõpuks kohale tuleb.

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.