Üks selgusehetk oma elukaarel

Pille VäljatagaMul täna jälle lastevaba hommik ja selle asemel, et kukkuda pesu triikima või minna linna poodi, panin ahju küdema, võtsin tassi kohvi ja süvenesin Facebooki. Ja sattusin lugema ühe 35-aastase inimese lugu, kes oli mures, et on juba nii vana ja ikka veel ei tea, mida ta elult tahab.

Elukaar

Inimese elukaar on jagatud etappideks ja  kriisid võivad kaasneda üleminekuga ühest etapist teise. Mulle on kusagilt varem mällu jäänud, et elukaare keskpunkt oli 35, praegu Googlega eestikeelne materjal ütleb õnneks 40-60. Ühesõnaga kohe-kohe hakkavad minu-ealised sisenema keskikka või on juba sisenenud. Igal juhul on praegusele perioodile täiesti omane identiteedikriis.

Kuigi suuremast kriisist olen juba üle ja ajan vaikselt oma asja, ei ole ma ikka veel aru saanud mis on minu suur elu eesmärk. Seega kõnetas mind see FB-postitus ja eriti üks nõuanne, kus soovitati võtta paar tühja paberit ja hakata üles kirjutama kõike, mida sa tahaks.

On täiesti ok, et algul ei tule midagi pähe. Siis võibki kirjutada:

  1. Ma ei tea, mida ma tahan
  2. Ma ei tea, mida ma tahan
  3. Ma ei tea, mida ma tahan
  4. Ma tahan nina nokkida
  5. ……

Ühe sõnaga küll need mõtted ka ükskord tulvad.

Võtsin siia ka tüki paberit ja hakkasin kirjutama. Algus oli umbes samasugune: „Tahaks kohvi“, „Tahaks rohkem raha“, aga siis tuli vau!

Ma tahan inimestele emotsiooni pakkuda, mitte mugavust või ilu.

See on turunduse jaoks väga kasulik avastus. Eks ma olen seda alateadlikult juba kasutanud ka, aga nüüd teadlikult ühe nimetaja alla kokku võttes tundub asi kuidagi väga lihtne ja loogiline või isegi loomulik. Ja see sobib nii pildistamisele, matkamisele kui ka käsitööle ning midagi lastega koos tegemine peaks ka olema kõigile emotsioon. Blogis püüan ma jagada omi emotsioone.

Ja ma tahan ise sellest enda poolt pakutavast emotsioonist osa saada.

Näiteks mulle meeldib pildistada vahetuid emotsioone, mitte Pinterestist leitud standardlahendusi. Mulle meeldib minna klientidega metsa või tema koju ja vaadata, mis saama hakkab. Kusjuures alati on huvitav tulemus saanud. Aga paljudele see ei sobi, mingi tõrge on nagu ees. No et äkki ei oska olla või et äkki ei sa oma raha eest ikka viimase moe fotosid. Aga seda, et ma olen hea hetketabaja, öeldi mulle juba siis, kui ma veel võõrast tehnikat kasutasin.

Mulle meeldib, kui ajad ei tule kätte lihtsalt, vaid selleks peab midagi tegema. Sinna alla lähevad vist kudumustrid ja matkad. Ma tahaks pidada päris poodi või päris stuudiopoodi, mitte et kõik saaks kätte klikk ja valmis meetodil.

Ma tahan, et näiteks mu kindad ei oleks mitte lihtsalt praktilised või soojad, vaid need tekita ka hea tuju. Või neid oleks hea mingit emotsiooni saades kätte tõmmata.

Mulle meeldib, kui inimesed seda emotsiooni ka pärast minuga jagavad. Näiteks üks Etsy tõestisündinud lugu on see, et inimene ostis kudumustri ja kudus omale pitskindad, et minna nendega 10. Pulma-aastapäeval Pariisi. Ja ta jagas seda minuga. Nii südantsoojendav.

Eks ma kirjutan seda Ma tahan-nimekirja teine kord jälle edasi, sest ma ei usu, et see on veel lõplik tõde. Hetkel ma aga tulin kohe omi uusi mõtteid kirja panema ja vahepeal sai kohv ka otsa ning ahi on põlenud, nii et tuleb vist ikka nüüd linna poodidesse minna.

Kohtumiseni!

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.