Kuidas ma loomeinkubaatorisse kandideerisin

Minu isiklik selle nädala märksõna oli Tallinna Loomeinkubaator, kuhu ma olen praeguseks hetkeks vastu võetud ja see ei ole mulle tegelikult veel päriselt kohale jõudnud.

Sest ma pole sinna saamisest kunagi unistanud. Jah, ma olen mitu aastat käinud seal majas kuulamas loenguid sarjast „After Hour“. Mingil hetkel muutusid need tasuliseks, aga juures oli märge, et inkubantidele tasuta. Loengud olid mõnusad ja maja vibe ka. Nüüd ma saan jälle neid loenguid kuulata, jee.

Nende loengute pärast olen ka Loomeinkubaatori meililistis ja kuigi mulle tuleb iga päev meeletus koguses igasugu spämmi, tegin ma ühel jaanuari päeval just selle meili lahti. Hea näide sellest, et iga asja jaoks on oma õige aeg ja koht. Ma olen aastaid üritanud seda aega leida, aga siiani ei ole midagi juhtunud ega midagi õnnestunud, kuigi rabelendu olen palju. Mingil hetkel leppisin, et elus ongi vahel vaikus, aga kui see kestis juba üle kahe aasta, muutusi närviliseks.

Tagantjärele on kahju, et ma ei suutnud leppida sellega, et mu ülesanne tol hetkel oligi ainult pere eest hoolitseda. Minu närvilisuse tõttu nad tõenäoliselt kannatasid. Ma tahtsin olla keegi, ma tahtsin, et keegi mind tunnustaks, ma tahtsin midagi käegakatsutavat saavutada, sest paljud mõistsid hukka. Tegelikult oleks võinud lihtsalt olla ja nautida.

Sest nüüd enam arvatavasti nautida ei saa. Tuleb tööle hakata ja Startupide elu ei ole kuuldavasti kusagil meelakkumine.

Aga jah, jaanuaris täitsin siis ära kandideerimisvalduse. Palju küsimusi seal ei olnud ja need ei olnud ka eriti keerulised. Suur oli üllatus, kui kutsuti vestlusele, aga võib-olla nad kutsusid kõiki. Aga peale seda vestlust ma tahtsin juba edasi saada ja näha, mis saab. Sellest ma kirjutasin SIIN.

Saingi edasi. Siis tuli kirjutada äriplaan ja finantsprognoosid, teha ettekandeks slaidid ja eile oli siis kaitsmine. See ei olnud minu esimene äriplaan, nii et asi oli tuttav, samas füüsiliselt seitsme-kaheksa lehe teksti kirjutamine võtab ikkagi natuke aega.

Slaididega olin aga hädas. Ma pole oma 9-10 aastat ühtegi ettekannet teinud. Arvutist leidsin mingi Powerpoint 2000 versiooni ja see oli ilmselgelt liiga eelajalooline. Imeline FB aitab alati. Tirisin siis omale soovitatud LibreOffice. Polnud siis õrna aimugi, et see on OpenOffice noorem sugulane. Asi tundus kahtlane siis, kui minu koosatud slaidid Inkubaatori arvutiga ei ühildunud. Kõik pildid olid paigast ära, tekstid paigast ära, pildid üldse ei tea, kus. Nad on küll sugulased.

Siis tuli ka meelde aeg, kui mul päris töö juures veel oma arvutit ei olnud. Kui sain oma üksuse juhiks, tuli mulle see lauale tekitada. No ja siis üritati mulle seda OpenOfficet sinna arvutisse panna. Et kui on tore, siis paneme teistele ka. Aga meil oli riigiasutus ja pidime oma väljaminevad paberid printima blanketile. Loomulikult ei ühildunud see OO ei blanketi ega printeriga ja kui see veel vahepeal korra kellegi teise arvutis käis….. Muid puudusi ma ei mäleta, aga lõin need igal juhul seal tähtsamatele ninadele letti ja sellest Officest me tookord lõpuks pääsesime kõik, just selle ühilduvusprobleemi pärast. Kahju, et sama jama kestab ikka veel. Aga tasuta lõunaid ei olegi olemas.

Igal juhul läks meeletu aeg nende slaidide koostamise peale ja tulemus oli lõpuks ikka nagu ikka. Informatiivsed küll, aga visuaalselt suvalised. Ma ei tea, kas neid küll keegi kunagi üldse vaataski.

Aga kaitsmise päeval olin närvis. Tuli meelde, et viimati olin närvis Vanema sünnipäeval, kui pidin esimest korda elus lastega metsa mängima minema ja vanemad olid kaasas. Ja veel enne seda olin väga närvis Eesti Mägimatkatehnika Meistrivõistlustel, kui pidin Karula veskis algatuseks ülevalt üle serva hüppama. Enne starti jalg ka ikka väga värises. Pärast on adrenaliin nii üleval, et ripuks seal seinal kasvõi mitu päeva veel jutti.

Niisiis ajasin seal komisjonis 5 minutit mingit lolli juttu, vastasin 5 minutit küsimustele, ootasin veel 5 minutit ukse taga ja saingi tulemuse teada. Ka siis ei osanud ma kuidagi reageerida, sest see oli ootamatu. Teadsin sinnani, et vastuse saab teada hiljem. Seisin nagu tuim eestlane seal ja pomisesin tänusõnu.

Nüüd tuleb algatuseks luua firma ja sõlmida leping ning alles siis saab teada, mis edasi saama hakkab. Selge on see, et kaks järgmist aastat saavad olema töörohked ja seiklusrohked ning võib-olla ka pisaraterohked.

Ja võimalik, et programmeerijaks esimese hooga nüüd ei saagi, sest ega nemadki ei lase oma raha eest õpilasel niisama jõude olla. Pere kõrvalt lihtsalt üle ühe projekti teha ei jõua ja hetkel mul neid niigi kaks. Vot sellised lood täna. Eile oleks kindlasti teistsugune jutt tulnud, aga no ei olnud aega arvutisse heietama tulla.

Rahulikku kulgemist, sest kõik, mis peab juhtuma, juhtub niikuinii!

Share

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.