Suuskadel Rabivere rabas
Rabivere raba on hinge peal juba õige pikka aega. Kui nüüd Issi tuli infoga, et lumi kannab hästi ja pühapäeval võiks suuskadega kuhugi minna, seadsin ennast valmis. Kui olime lapsed ära sokutanud, selgus küll, et meil on päevale erinevad ootused. Issi tahtis Saarte rabasse minna. Aga seal juba käidud küll. Seega mossitasin natuke ja kuna meil oli just (jälle) jutuks olnud, et minu heaks siin peres midagi ei tehta, siis saingi oma Rabivere.
Issi suurim probleem oli see, et ikkagi võõras kant, aga no kui sa vähegi suudad maastikul orienteeruda, ei juhtu sinuga küll midagi, seda enam, et tänapäeva nutiseadmed aitavad alati. Päikest küll kahjuks väljas ei olnud, aga oli piisavalt vaikne, nii et Rapla maantee autode müra kostis kogu aeg ilusti kätte. Pealegi mulle on alati meeldinud teada saada midagi, mida ma varem ei tea.
Algatuseks sõitsime Kõnnu järve kanti, sest seda kohta ma tunnen. Kõnnu järve ääres olen sel aastal juba ühe korra käinud ja eelmisel näisin kaks, seega on see Männiku ja Raku järel minu järvede topis kindel kolmas.
Üldiselt ei ole see Rabivere rabamatka alustamiseks just kõige parem koht, sest Kõnnu järveni on juba terve kilomeeter ja sealt edasi rabasse veel 5. Aga arvan, et see minek tuli maastiku tundmaõppimiseks igati kasuks.
Rabivere raba on ümbritsevast maastikust kuni 3 meetrit kõrgem ja turbakiht on kuni 8 meetrit paks. Ja ronidki algatuseks mäest üles ehk Tekib küsimus, et kuidas rabas saab siis olla nii palju veesilmi? No et kuidas nad mäest alla tühjaks ei jookse? Aga raba asub lubjakivikausis. Ja eks ta natuke ikka jookseb. Kuna piirkonnas on palju karstialasid, siis kaob see vesi päris ruttu maa alla. Raba absoluutne kõrgus on kirjanduse andmetel ligi 68 meetrit (Endomondo pakkus 111 m). Kõrge igal juhul.
Kirjanduse andmetel on Rabivere rabas üle 200 selge veega veesilma, mis võib tõele vastata, sest selliseid siledaid kohti hakkas silma igal sammul. Kõige suurem on Anutakse laugas ehk Kaselaug ehk 3. Rabivere järv. Järve kaldalt leidsin mingid maskid. Kahju, et nende lugu ei tea. Ka sõber Google pole seni lahedust pakkunud.
Kuna ma olen äärmiselt kehvas vormis koduperenaine ja metsas suuskadega liikumine ei ole mitte kõige kiirem, siis tahtsin tagasi tulla mööda teist teed. Endal oli kerge lootus leida rabade raudteepoolsest servast mingigi tee. Ja igasugu teekesed täiesti olidki, aga lõpuks tegi see paarikilomeetrise lisaringi. Pealegi näha seal midagi huvitvat ei olnud, mets on mets.
Niisiis läbisime umbes 16 kilomeetrit pea 4 tunniga. Liikumiskiirus 4 kilomeetrit tunnis nagu ka ilma suuskadeta matkates. Ega seal mülgastikus ilma suuskadeta mõnus ei oleks. Metsas oli kiirus kindlasti aeglasem ja rabas siis kiirem. Väikse teepausi tegime ikka ka. 
Pilte eriti ei teinud, sest pühapäevane ilm on tõesti väga hall. Udu kusjuures Kohila pool ei olnud, see piir tuli natuke Tallinna pool. Ja minu üllatuseks oli seal metsas ja rabas suusajälgi nii siin kui seal. Kõige lõpuks jäid kõik rahule, sest seal Saarte rabas on ju käidud küll ning tekkis huvi seda laugastikku ka jäävabal ajal vaatama minna. Kuigi lihased on täna kanged, on ikkagi hämmastav, kuidas sellised loodusretked energiat annavad. See nädal tuleb tööalaselt kindlasti edukam.
Lisaks võtan ikka veel hoogu, et jälle ka teisi inimesi loodusesse meelitada. Äkki juba sel pühapäeval, 20. märtsil, teeme väikse tiiru. Püsige lainel!
