Matk: Lastega Männikul
Pikad pühad panevad ajusid liigutama, sest kolm päeva pead-jalad koos kodus konutada ei ole huvitav. Nii tulin reede hommikul geniaalsele plaanile koos lastega kuhugi kõndima minna. Kuna meie Vanem õde oli pisut nohune, siis suuri plaane ei teinud.
Valida oli mitme paiga vahel, aga valituks osutus Männiku hiidrahn Raku järves, sest mingid sellised asjad millegipärast lapsi motiveerivad.
Olen seal paar korda varem käinud. Kivi on poolsaare moodi saarel (läänepoolsaar), sinna viib tee, mis on aga kohati vee all. Seega panin omale jalga kõrge säärega kummikud, et vajadusel lapsed sellest kohast seljas üle tassida.
Alguspunkti läksime autoga ja selle saab jätta mööda Männiku teed linnast välja sõites natuke peale linnalõpu silti paremat kätt jäävasse parklasse. Edasi tuleb ettevaatlikult minna üle raudtee. Ronge seal ikka vahel liigub.
See esimene järv, mille äärde nüüd jõuab, on Männiku järv. Väidetavalt kuni 9 meetrit sügav ja väga kõrgete kallastega. Lastele tuttav, sest käisin seal sügisel ujumas. Lapsi me seal vette veel ei lase.
Edasi tuleb mööda teid ja radu võtta suund itta. Umbes kahe kilomeetri pärast ongi see märg koht, mis praegu oli küll igati läbitav. Tundub, et lumeta talv on sellele teele küll kasuks tulnud.
Muide, seal saarele mineva tee otsas oli suvel mustlaste laager. Kuna neil oli ka seal mingi haukuda armastav koeranäss, siis meil jäi suvise seltskonnaga kivi üle vaatamata. Mustlased on praeguseks läinud, aga palju värvilist laga on neist maha jäänud. Õige koht paistab kaugele, aga on muidu kole-kole.
Niisiis on kivi mõõtmed on 11,9×9,5×5,7 meetrit, ümbermõõt 34,4 meetrit ja maapealse osa maht 238 m³. Sinna otsa treppi ega redelit ei vii, aga me, kui ronimishuviline perekond, vallutasime kivi siiski ära. Olgu öeldud, et suvel on kuiva kivi kindlasti kergem vallutada, aga minu üllatuseks oli ka harilik kummik täiesti kivironitav jalats.
Kivi otsas sõime ka kaasa võetud motivatsiooniküpsist ja teed. Ka sellest on kujunenud juba traditsioon, aga kuna see oli tõesti planeerimata mõte, siis midagi tervislikumat näputoitu kodus ei olnud.
Muide, seal kivi kõrval ühe kännu sees on ka geopeituse punkt. Kuna ühed mängijad parajasti seal käisid, siis uurisime meiegi asja üle. Peale seda kippus Noorem õde kõiki kände uurima, sest äkki on ka seal mingi aare sees. Igal juhul tundub, see aardeotsimine võiks neid ka liikuma motiveerida.
Tagasi jalutades vaatas meile Männiku pool vastu kõrge mägi. Ka sealt otsast on maaliline vaade ja võtsime ka selle plaani, seega sai ronida veel kord üles ja pärast ka alla joosta.
Kokku kujunes ring umbes 4,5 km pikaks. Täpselt ei tea, sest unustasin Endomondo kohe algul käima panna.
Alustada saab kindlasti ka busside (33 ja 5) lõpp-peatusest, aga siis tuleb kuni ühe lisakilomeetriga arvestada. Mina teeks sel juhul teistpidi ringi. Mäe otsa saab kohe busside parkla taga oleva garaaži kõrvalt.
Ja kes tahab, võib meie pere alati omale giidiks kutsuda. Mõnusaid matku!
