Lastega Kõnnu järve leidmas
Eelmine nädal möödus tohutult kiiresti, ma jõudsin korda saata meeletult palju asju ja seepärast siia blogisse ei jõudnud kordagi. Kõiki tegemisi ühte postitusse ei pane, aga kajastamist väärivad kõik. Näis siis, kuidas kujuneb. Alustan igal juhul peaaegu kõige lõpust.
Tegelikult juba kuu aega tagasi oli kindel, et Issil on 16. aprillil tööpäev ja meie peame ise oma laupäevahommikut sisustama. Parim selleks on muidugi liikumine looduses. Nii sündis plaan viia oma lapsed (ja ka mõned võõrad lapsed) oma kolmandat lemmikjärve (Kõnnu järv) vaatama. Esimesed on Männiku ja Raku järved.
Niisiis 11.11 rong Balti jaamast. Enamik tuli peale küll Liivalt. Sõit Lohule, pileti hind 1.90. Koolieelikutele tasuta. Liivalt minnes saab rongiga sõita umbes pool tundi. See ka elamus omaette.
Lastega käimise juures on tore see, et nende jaoks on kõik ümberringi olev väga huvitav, kohe nii huvitav, et suunatud liikumiseks ei kipu aega jäämagi. Loomulikult ei motiveeri midagi, mis on kunagi kusagil ja pole teada, milline. Ikka tuleb kohe olemasolev huvitav ära vaadata. Mis vaadatud, see vaadatud.
Minu paljudest Kõnnu järve (Kui guugeldada Kõnnu järv, leiab mitu, meie oma asub Raplamaal) juures käikudest oli sel korral esimest korda ilus ilm. Minu mäletamistmööda ei ole ma neid halle pilte siiani kuhugi pannud ka. Igal juhul oli metsas juba värvi palju: sinililled (ja punalilled ja isegi mõned valged lilled) ning lendas ringi kolme erinevat sorti liblikaid. Ka mõned näsiniined ehk metsasirelid õnnestus üles leida.
Kilomeetrite arvestamisega olin natuke mööda pannud. Kusjuures seda kõige otsemat teed ei ole ei Regio ega Google map kaartidel, küll aga on see märgitud järve ääres infotahvlile ja nii me selle kord sealt tulles avastasime ja järve poolt tulles läbi kõndisime. Minul tol korral millegipärast Endomondo ei töötanud. Tegelikult on laste puhul meetreid siiski väga oluline teada. Rada on aga vaheldusrikas – kõigepealt põllul, siis lehtpuumetsas, siis kruusateel, põllul, männikus, rabas. Ainult et lubasin 5 km, aga Endomondo näitas pärast täpselt 7. Eks seepärast ka plaanitust kauem aega läks. Hea, et rongiaegadega sai mängida, sest aega kulus kokku 3,5 tundi. Poolel maal ehk siis Kõnnu järve ääres oli piknik.
Lapsi oli meil kamba peale 5, vanuses 5-7 ehk suhteliselt ühevanused. Poiss huvitus palju teeäärsetest huvitavatest objektidest ning tempo seetõttu väga suur ei olnud, tüdrukute pärast oleks aga võinud käia mitu korda pikema maa. Minu meelest nad pidevalt jooksid – küll edasi-tagasi, küll risti-rästi, puu otsa, kivi otsa, üle kraavi.
Igal juhul tuju ja meeleolu tundus kõigil hea olevat, sest looduses liikumine lihtsalt annab suure emotsioonilaksu. Isegi siis, kui algul ei viitsi, tahaks pärast kohe uuesti minna. Ja minu jaoks jälle tohutult suur kogemus. Ainuke asi, mis hinge peale jäi, oli, et äkki oleks pidanud natuke tihedamalt näksima. Pikniku kohta hakati küsima juba peale esimest kilomeetrit. Ja vett oli ka liiga vähe kaasas. Tagasi Lohul sai perroonil viimased lonksud laiali jagatud. Niisiis lastega minnes igaks juhuks alati palju jooki (vesi on parim) ja näksimast kaasa.
Ainult et ega sel kevadel enam eriti kuhugi ei jõua. Mai on mul omal veematkakuuks planeeritud (tuleb nii süst kui kanuu) ja siis algab juba Hiiumaa suvi ja eks teisedki lendavad mööda Eestimaad laiali.
Päikest!
Rohkem kohti, mida lastega külastada, leiab lehelt MATKAD.
