Kanuuga Raku järvel
Päris Lihavõtte pühade ajal sattusin kanuuga Raku järvele. Kanuuomanik olen olnud juba terve aasta, aga kasutasin seda praegu alles teist korda.
Algul oli plaanis ka lapsed kaasa võtta, aga hommikul tibutas vihma ja kaua poleks nad vastu pidanud, seega otsustasime nad paariks tunniks kuhugi hoiule jätta. Liiati, et nad ei olnud ise sügava vee kohal sõitmisest eriti vaimustuses.
Tegelikult tol päeval hiljem enam vihma ei sadanudki ning kohati piilus suisa päike pilve tagant ning vaatamata pisikesele tuulele tormas kanuugi päris hea hooga.
Kahe tunniga läbisime pea 8 kilomeetrit ja käisime selle käigus 5 korda maas. Raku järv on mõnusalt sopiline ning kaevamise käigus on sinna alles jäetud ka päris paras ports kõrge kaldaga saarekesi.
Esimest, järve lõunakaldal, olen piielnud ammugi. Lähemale sõites aga selgus, et sellel on kunagi olnud kellegi onn. Kohale oli veetud ka mõnus laud ning pingid. Oleks täitsa mõnus aja veetmise koht, kui saart ei täidaks sinna eelmiste ajaveetjate jäetud prügi ja see lagunev onn.
Teine saar oli seevastu jumalik – kõrge ja peaaegu ilma leht puudeta. Seal otsas oleks mõnus päikesetõusu ja –loojangut nautida. Eks kunagi teen selle plaani ka teoks.
Kolmas saar asus päris selle poolsaare lähedal, kus peal on Männiku hiidrahn, mille külastamist just eelmises postituses kirjeldasin. See saar oli eelmistest madalam, aga suurem, natuke veel rohkem prügine, aga imeilusa männikuga. Laste majutamiseks jällegi imehea, ei kuku pea ees kusagilt alla.
No ja neljandat käisin vaatamas seepärast, et välja selgitada, mis kajakad ja varesed selle vastu nii suurt huvi tunnevad. Selgus, et kuigi imepisike, on selle saare oma elupaigaks valinud üks kobras. Ju ta siis midagi kajakatele meeldivat endast maha jätab. Muide, kopra värskeid närimisjälgi oli näha kõikidel järve kallastel, nii et neid elab seal kohe kindlasti rohkem, kui see üks saareasukas.
No ja siis käisime veel üht liivavälja vaatamas ja leidsime selle käigus ka osavate laudurite/suusatajate vettehüppetrampliinid. Võimas.
Üllatuseks jääb see, et aeg läks kiiresti, ning käed ei olnud sugugi nii väsinud, kui kanuuga ükskõik millisel jõel kärutades, kuigi järvel ei tohiks ju abistavat voolu olla. Igal juhul oli meeldiv pühapäeva hommikupoolik ning nüüd jääb vaid järgmist veesõitu plaanima hakata.
