Minu (selle aasta esimene) uksepärg

Mulle jättis eelmine ukspärja postitus suure aga salajase mälestuse, seega tuli mulle alles laupäeva õhtul pähe mõte, et võiks pühapäevasele soolaleivale kaasa võtta uksepärja. Aega vähe, teha palju, seega ise algusest lõpuni meisterdada ei olnud mõeldav.

Lapsed said lõpuks sõiduvalmis alles lõuna paiku ja me põrutasime kogu perega esimesse Tiimarisse. Ümmargusi vahtplastist pärjapõhju seal muidugi ei olnud, olid aga südamekujulised. Mis teha, parem ikka, kui mitte midagi. Aga müüjal ei õnnestunud seda kuidagi kassatšekile saada ja sel ajal, kui ta oma arvutis sobras, ärkasin ma hoopis teises seinas seda südamekujulist oksapunutist. Mõeldud-toodud. Kodus viisin ennast kiiresti kurssi vildilehest lillede meisterdamisega. Abiks käärid, nõel ja kuum liim ning saingi laste uneajal oma kunstiteose valmis.

Palju kauneid hetki talle uues kodus!