Kuidas ma esimest korda elus lennukis kudusin.

Juba mõnda aega ma tellimise peale sokke ei koo, aga Säde on nii armas tüdruk, et läksin jälle õnge. Plaan oli kududa midagi ilusamat, hoopis teisest lõngast, aga välja tuli nagu ikka.

Ja nii tuli seepärast, et lendasin kaks nädalat tagasi puhkusele ja võtsin lennukis kudumiseks vardad ja lõngakera kaasa. No ja sinna ju metallvarrast ei võta ning sellest sõltus valik. Aga varras number 3,5 ei ole minu jaoks sokivarras. Lõng on aga hea, G-B Jil, 100% villane ja sokid said tegelikult pehmed, ühtlased ja armsad. Mustri joonistasin lennukis võõra pastakaga oma ruudulisse kaustikusse. Tuli nagu tuli, tundub, et eriti loominguline see hetk just ei olnud. Seepärast tikkisin kodus kassidele ilusad suured valged silmad lisaks. Sai minu meelest särtsakamad.

Need on minu esimesed lennukisokid, mõtlen praegu heldimusega. Lennud olid tõesti vastikult pikad ja kui poleks vahepeal ise nalja teinud, oleks ühe otsaga paari sokke kootud saanud. Seekord aga jäi teine sokk kanna juurde pooleli. Puhkuse ajal lõnga ei näppinud ja nii sain tagasiteel peale tukkumise ka midagi kasulikku teha. Lisaks said nalja sõbrad, kaasreisijad ja lapsed lennukis. Nii et igati kasulik ettevõtmine.
Käsitöö aga võtan edaspidigi lendudele kaasa. Tuleks see päev ainult rutem!