Mida teha lastega: Laagri mänguväljakud

Kui ma tahan meie pere lapsi toast välja saada, tuleb kahjuks ise ikka veel kaasa minna. Kuna olen viimase 8 aasta jooksul liiga palju tunde mänguväljakutel veetnud, siis väga see mind enam ei innusta.

Kahjuks on viimasel ajal nii kiire, et mingeid pikaajalisi plaane ette teha ei jõua. Muidu oleks tasunud mingi laste matkagrupp kokku panna. Lapsed motiveerivad üksteist alati väga hästi.

Kui lõuna ajal matkaidee välja käisin, tuli vastuseks, et ma oleks võinud puhkusele jääda (kaks nädalavahetust tagasi olin Marokos), sest Issi polevat neid küll välja ajanud. Eks nad ikka valeta ka, aga las see olla.

Mõlgutasin siis mõtteid, kuhu üksi saaks rongiga sõita, sest õues piilus kollane päike ja seda ei saa ometi raisku lasta. Siis aga vilksatas meelde ammune plaan minna lastega vaatama üle Laagri mänguväljakud. Mõeldud-tehtud ehk õnnestuski see idee lastele maha müüa ja veerand kaks olime lõpuks rongi peal.

Laagri jääb veel Tallinna linna piiresse, seega sõit on tasuta. Meilt on Laagrisse kõigest 10 minutit sõita ka. Siiski peatusest alla 20 minutit jalutamist veel kuhugi ei pääse, aga vaatamist on Laagris küll.

Laagri mänguväljak — Esimene mänguväljak on Laagris kohe perrooni kõrval. Mahajäetud, nagu ütlesid lapsed.

Algatuseks Pääsküla jõgi, millega on võimalik seal kohtuda veel mitu korda. Siis Laagri koolimaja ja staadion on palju suuremad ja uhkemad kui meie oma.

Esimesena käisime Redise tänava mänguväljakul. Seal on nööridest ronimisatraktsioon, kaalukiik ja ahviraudtee, mis suuremaid köidab. Tegelikult köitis neid ka liivakast, nii et suure liivakasti puudumine lapsena kodus annab siiani veel tunda. Me kindlasti ehitaks seal veel siiani, aga mina, loll, olin kodust välja tulnud talvekinnaste asemel õhukeste kinnastega ja täna oli päris tuuline ilm, seega kui sõrmed hakkasid juba jäässe minema, ajasin lapsed liikuma.

Suundusime mööda Redise tänavat tagasi. Seal majade vahel (Vist oli Redise 6) on veel üks nõukaaegne mänguväljak. Minu omad alati tahavad sellistel jäänukitel ronida, aga kui ronimiseks läheb, siis tegelikult kardavad. Ja seepärast ronivad kohe mitu tiiru edasi-tagasi.

Edasi käisime poest läbi, sest õhtusööki oli vaja ja mingit näksimist ei olnud ka kaasas ning ees ootas Jõekääru pargi mänguväljak. Jällegi väga mõnusate ronimiste ja elupuuhekist labürindiga mänguväljak. Aga seal ei saanudki lõpuni hullata, sest hakkas juba pimedaks minema ja rongile minek ootas. Sealt raudteejaama jalutamiseks tuleks vähemalt 30 minutiga arvestada.

Seal samas Jõekäärus oli Tauno Kangru skulptuur Suur saak. Ma üldse ei viitsinud pimedas pildistama hakata, aga hiljem uurima hakates selgus, et tuttuus skulptuur ja oleks ikka pidanud pildi tegema. Googlest polnud veel midagi leida. Mis muud, kui tagasi, aga millal, ei oska täna veel küll öelda.