Ma armastan albumeid
Nädalavahetusel tegelesin ma piltide tellimisega. Jaa, ma olen paberfotode sõber. Kusjuures mul omal polegi albumit. Kogun mõlemale lapsele oma ning ka vanavanematel on kodus lapselaste piltidega albumid.
Ühelt poolt oli motivatsiooniks see, et Nooremal õel käis kodus külas Sõber Karu (see lilla) lasteaiast ja ma lubasin tema logiraamatusse paar pilti panna. Sel nädalavahetusel olin ma küll ise hõivatud, aga pildistamisega saavad meil väga hästi ka kõik teised hakkama. Teiselt poolt pakuti Eesti sünnipäeva puhul printimiseks soodustust ja selliseid asju püüan jõudumööda ikka kasutada.
Hetkel jõudsin oma järjega septembrisse ehk siis olen täpselt pool aastat pildimajandusega ajast maas. Kui lapsed olid väiksemad, läks see sorteerimine kuidagi paremini. Aga siis oli ka igasugu andmekandjaid vähem. Hetkel on mul korraga kasutusel 4 mälukaarti peegelkaameratele, kaks telefoni, mis teevad täiesti prindikõlblikke pilte, pluss tavaline pisike fotokas juhtudeks, kui midagi rasket tassida ei viitsi ning lasteaias pannakse ürituste pildid pilve peale ehk siis on ka kogu aeg kõigile kättesaadavad.
Kõigepealt tuleb kõik need pildid sorteerida ehk siis kõik need andmekandjad üle vaadata ja pildistame me palju. Pildid panen kuude kaupa kaustadesse, kummalgi lapsel oma kaust, seega mõlema lapsega pildid lähevad topelt.
Ikka küsitakse, kuidas ma pilte hoian. No kõigepealt on pildid arvutis. Ja siis on välisel kõvakettal ning kõige lõpuks on veel pilve peal ka. Jah, Dropboxis on tasuta kõigest 5GB, seega ma kasutan tasulist versiooni. Selle aastamaks on üsna krõbe (99 dollarit), aga ma jagan seal ka oma fototöid, nii et ehk tasub pidada. Tegelikult on mul ka meie oma Snapis üle 50GB tasuta kettaruumi õnnestunud hankida, aga võõras valik tundub ikka kuidagi turvalisem. Kuigi lõpuni turvaline pole ükski variant.
Plaate ma ei usalda. Täitsa ausalt on mul mingite plaatide pealt sinna varem pandud muusika juba kadunud. Ka mälukaardid ei ole kõige usaldusväärsemad. Mul on viimasel ajal ka nendega üht-teist juhtunud. Esimest korda lasin kaardi suure raha eest fotopoes taastada, nüüd teen seda juba ise. Pea kõik andmed olen siiani ikkagi kätte saanud. Viimase kaardi võtsin just esmaspäeval sügavkülmast, kus see oli seisnud üle kuu. Ma ei tea, kas jutul on mingi tõepõhi all, aga katkisi kaarte soovitatakse külmutada. Sel kaardil olid pildid sellest, kuidas me värvilist jääd tegime ja kuigi olin taastusprogrammil lasknud kaarti uurida juba kolm korda, neid pilte välja ei tulnud. Ja eile sain ma need kätte! Mul on väga hea meel. Sellegi poolest tasub pildid alati mälukaardilt kohe ära tõsta.
Printimiseks valin iga kuu kohta vähemalt 2 fotot. Selge on see, et suvel on tehtud rohkem ilusaid pilte ja näiteks novembris, jaanuaris, veebruaris vähem. Pildid püüan valida nii, et lisaks ilusale lapsele oleks juures ka mingi muu asi, mil on tulevikus väärtus. Need on siis näiteks mänguasjad, linnavaated, auto, riided, kasvõi see, millised lilled on suvel lillepeenras, muutub mingil hetkel väga huvitavaks. Siiski lasen pea kõik pildid ka fototöötlusprogrammist üle, et iluvigu siluda. Meie Hiiumaa koer näiteks armastab vahel oma saba just kõige lahedamasse kaadrisse jätta. Samas ma enam eriti oma silmanurga kortse või laste sinikaid ei korrigeeri. Ka neil on kunagi oma väärtus.
Laborist tulnud pildid tuleb uuesti sorteerida, albumitesse jagada ning tekstid juurde kirjutada. Kõikide piltide taha kirjutan muide ka kuupäevad, sest iial ei tea, mis nendega võib juhtuda. Oma vanade piltide puhul tunnen sellest väga puudust.
Aga tehtud töö üle on alati hea meel ning albumeid meeldib lapata ka kõigil. Võimalik, et ühel hetkel peab muutuma kaasaegsemaks ning fotoraamatutele üle minema. Seni aga sorteerin pilte edasi. Kohe-kohe on kevad ja siis pole sellisteks asjadeks niikuinii jälle aega. Ja kõige lõpuks oleks huvitav teada, kas inimesed on faili, foto, fotoraamatu või veel mingit muud usku. Ilusaid fotosid!
Täiendus: Kõige lõpuks pean kiitma Photopointi. Pühapäeval tellitud fotod on mul täna juba käes. Algul käisin piltidel ise järel, sest nad asusid mõnusalt Pärnu maanteel “kommivabriku” juures. Siis aga panid seal oma poe kinni. Käisin ka mõnda aega Kristiine keskuses, aga üldiselt elan igast suuremast kaubanduskeskusest piisavalt kaugel. Lisaks olid paari viimase korra pildid kangesti kollast tooni.
Kui viimati tellisin, valisin kätte saamise viisiks hoopis pakiautomaadi lootes, et need pildid tehakse kusagil mujal. Selge ju see, et masinad on vanad ja tõenäoliselt niipea uusi ei osteta. Pildid olid käes paari päevaga. Arvasin, et märkisin ise midagi valesti, sest tavaliselt tehakse neid 5 päeva.
Pühapäeval olin eriti hoolas, et midagi valesti ei läheks, aga pakiautomaadi valiku puhul alla 5 päeva valida ei saanudki, see oli ainuke aktiivne nupuke. Ja näe, pildid jälle kolme päevaga käes. Ei läinud ka eelmisel korral midagi valesti. Pildid ei ole kollased, said need kiiremini kätte ning ei pidanud kuhugi kaugele minema. No mis saab veel parem olla?
