Lugu sellest, kuidas me ise endast ilusaid pilte tegime

Ikka tuleb elus ette situatsioone, kui on vaja endast ise pilti teha. Miks muidu on see ka paljude fotokoolituste programmis. Vähemalt mina olen siiani kahel sellisel koolitusel käinud. Ideaalsed vidinad selleks on statiiv ja distantspäästik. Seda viimast mul aga millegipärast veel ei ole, kuigi seda saab näiteks soodsalt www.35mm.ee lehelt.

Juhtus aga nii, et ei tahtnud ennast siduda Tallinna ja kindla kellaaja ja fotograafiga olles ise hoopis Hiiumaal. Seega hakkasime ühel päeval lastega pilti tegema. Vedasin rekvisiidid kohale, kruvisin aparaadile lisavälgu külge, panin seaded paika ja suurema tütre pildistama. Niisiis esimesed pildid laua alt. Edasi panin ta pakule seisma, siis vedasin laua nii, et päike jäi mulle selja taha. Ikka olid varjud kohutavad või pool mind pildilt puudu. Lisaks sai ka noorem tüdruk aru, et siin tehakse kommi eest tööd ning pressis ennast igal võimalusel ka kampa või tahtis koer seltsi ning sääsed sõid kõiki osalisi. Siis aga sai fotoaparaadi mälukaart millegipärast täis ning me suundusime tuppa seda tühjemaks laadima.

Vahepeal läks päike pilve taha ning oli ka vihmaoht, mõned piisad isegi juba tulid. Läksin õue asju kokku korjama j milline valgus! Vahepeal oli ka autos olev statiiv meelde tulnud. Kõik uuesti õue, lisavälk lahti, aparaat statiivile, seaded uuesti paika ja nüüd said juba mõlemad lapsed rahus päästikunuppu vajutada. Muidugi panin 2-sekundise viivituse ka, sest vähemalt 2,5-ne kippus süsteemi ikka mõnuga kõigutama. Aga pildid said ilusad ja ei mingit lisavalgust. Nii et ehk on kasulik tarkusetera teistelegi. Statiiv ei ole hädavajalik, selle saab kasvõi kastidest kokku kombineerida ja lapsed täidavad edukalt distantspäästiku rolli. Kui lapsi ka pole, siis on muidugi raskem. Meil oli aga meeleolukas pärastlõuna, mille muutsid eriti meeldivaks muidugi preemiaks saadud kommid. Eks ilusaid pilte hinnata kunagi edaspidi.