Bari, Polignano a Mare ja Alberobello

Niisiis kinkisin omale sünnipäevaks pika nädalalõpu Lõuna-Itaalias Baris ja selle ümbruses. Algul tundus, et natuke kallis ja natuke kaugel, aga no kuum päike ja soe vesi tasusid ikka igati investeeringut ära.

Hetkeemotsioonidest saab lugeda mine teisest blogist NELIKYMMEND. Aga peale päevast sõitu maandusin õhtul natuke peale üheksat Bari lennujaamas. Lennujaam ei ole suur ja kohe majast seest saab ka rongijaama. Linna saamiseks on tegelikult kolm võimalust: metroolaadne linnalähirong (pilet 5 eurot 1 ots), otsebuss (4 eurot 1 ots) ja linnaliinibuss number 16 (1 euro ots, aga sõidab umbes 50 minutit). Mina rikka turistina seda lõbu ei proovinud.  Bussipeatus (vähemalt selle otsebussi) on kohe ukse ees.

Linnas olin broneerinud kolmeks ööks hotelli, mis oli kilomeetri kaugusel keskjaamast (Bari Centrale), aga lähedal linnalähirongi peatusele. Tuba oli, nagu sealkandis ikka, meie mõistes natuke pruun ja natuke väsinud. Aknad sisehoovi, kus ümberringi täielik agulielu. Vadake ise. Aga kraanist tuli sooja vett, hommikusöök oli hämmastavalt rikkalik ja telekas näitas pilti.

Polignano a Mare

Algul oli plaan esimesel päeval sõita Alberobellosse, aga ilmateade lubas 27 kraadi sooja, aga see sisemaal ja kindlasti ilma ujumisvõimaluseta, seega tegin plaani ringi ja otsustasin sõita randa. Polignano a Mare randa. Algatuseks jala  kilomeeter sinna kesklinna. Pileteid saab nii kassast, kui ka automaadist. Kõik automaadid, mida ma Itaalias oleku ajal nägin, olid mehitatud. Sõita umbes 30 kilomeetrit.  Rong sinnakanti käib poole tunni tagant, kui piletit ja infot nõutasin, läks üks ära. Ja järgmist ei tulnudki. Rahvast kogunes juba üsna palju. Siis tuli mingi ring, millel ei mingit silti, aga küsimise peale, kas läheb, öeldi, et läheb. Ka rongis ühtegi silti ega infotahvlit ei ole, aga õiges kohas ma maha sain. Ja sinna randa jõudsin ning isegi õhtul tagasi oskasin tulla. Seekord öeldi ikka ilusti peatusenimesid ka, nii et päeval oli lihtsalt ebaõnn. Aga linn on aus, sinna tulen kindlasti kunagi veel.

Laulnud kuulsaks sõnad: “Volare, oh,oh… Cantare, oh,oh,oh,oh… Nel blu dipinto di blu… felice di stare lassù…” See laul jäi 1958. aastal Eurovisioonil kolmandaks.

Alberobello

See koht oli mul ammu südames, aga alati tundus nii kauge ja kättesaamatu. Nüüd siis oli järsku vaid tunnise otse sõidu kaugusel ja seda võimalust ei saanud kasutamata jätta. Aga nagu sealkandis ikka, ei ole iga plaani ärategemine nii lihtne. Valisin välja taas rongi, seekord mingi sellise, mis teenindab ainult kagusuunda (Sud est). Olles saavutanud läbimurde õigesse raudteejaama, sest siin on igale teenindajale oma, tuli mingi oranži vestiga mees seletama, et siit küll rongi ei lähe. Miks, jäi mulle arusaamatuks. Saatis bussi peale, mis oli üks väheseid otsebusse Alberobellosse ja igavesti õige valik. Enne aga tuli jällegi kilomeeter sinna keskraudteejaama joosta ja pilet sebida. Buss oli puupüsti täis, aga istekoht põrandal ikka parem kui mitte midagi. Järgmine buss pidi alles kolme tunni pärast minema.

Buss jõudis Alberobellosse mõni minut peale 11 ja pidi tagasi minema alles 15.25. Üle nelja tunni  trullidemaal ootas ees.

Aa, Alberobellos käiakse trulle vaatamas. Need on piirkonnale omased ümara kivikatusega majad. Pärinevad need ajast, kui Itaalias oli katusemaks. Nutikad kohalikud mõtlesid siis välja sellised kivist ja ilma sideaineta ehitatud katused, mida sai vajadusel (maksukoguja tulekul) kiiresti ära lammutada. Pole katust, pole probleemi. Väidetavalt on esimesed trullid ehitatud juba 14. sajandil ja mõni on sellest ajast siiani alles. Nii et pole neid nii kerge lammutada midagi.

Ausalt öeldes linn oli võimsam, kui ma arvasin. Ma arvasin, et mõni maja siin ja teine seal, aga ei, neid oli hiigelpalju. Samapalju oli igasugu turiste. Õnneks peateedelt kõrvale astudes õnnestus ka mõni inimestevaba pilt teha. Ja palju enekaid. Ma läksin sinna trullide vahele ikka täitsa lolliks.

Aga olgu see koht nii äge kui tahes, üle kahe tunni seal kolada ei jaksanud. Ja Google ei näidanud enam mingid võimalust ära saada. Kõmpisin siis igaks juhuks raudteejaama, sest  ega seda transpordiasja siin uskuda tasu. Ja selguski, et rong tuleb. Ja ma saan oma varem ostetud bussipiltiga sinna peale ka. Siis tundus, et vahel on ikka hea blond olla.

Rongis vagunisaatja küsis mitu korda üle, kas ma sain aru, et pean Putignanos maha minema ja edasi bussiga sõitma. Mingi jama seal nende rongidega ikka oli. Ja see buss jäi loomulikult hiljaks ning linna jõudsin lõpuks kaks tundi peale Alberobellost alustamist. Sain sama raha eest kaks korda kauem sõita. Vähemalt oli buss mugav ja vaated viinamarjaistandustele ja oliivipuudele ilusad. Linnad, kust läbi sõitsime, väga emotsioone ei tekitanud. Näiteks kasvõi seesama Putignano, kus pidin ümber istuma. Seal lähedal on küll üks koobas (Grotta del Trullo), aga jala ligipääsu võimalusi ei taibanud uurida.

Bari

Linn, nagu teisedki suured sealkandis: tänavad kitsad ja sirged, kilomeetreid pikad, aga see teeb orienteerumise lihtsaks,  elanikke 323 370 (2018), Pindala 116 km² (Tallinn 434 562 ja 159 km²).  Rannapromenaad on, vanalinn on, palju lillepotte on ja natuke liivaranda on ka. Leidsin isegi väga hea ujumiskoha. Sees käisin San Nicola basiilikas ja San Sabino katedraalis. Linnamüüril jalutasin ja Vecchio sadamat nägin. Normanno Svevo kindluses ei käinud ning juhuslikult leidsin Piazzetta Santa Maria del Buon Consiglio.

Kas rohkem läheks? Sinnakanti iga kell. Vaatan juba pileteid aasta pärast koolivaheajaks. Barisse randa ja ujuma läheks. Ööbimise võtaks seekord ranna ja keskraudteejaama vahele. Pikemaks ei jääks. Ilusaid vanalinnu on igas linnas ja mulle meeldivad pisikeste sadamalinnade vahemere stiilis majad ja tänavad palju rohkem, kui need sirged ja kilomeetreid pikad.

Rohkem pilte: SNAP