Vahel on kasulik maal ka käia
Kui lapse sünnipäev tähistatud, võtsin vastu otsuse, et Vanemal õel tuleb esimene popipäev ja me sõidame nädalavahetuseks Hiiumaale. Tal reedel ainult kolm tundi (eesti keel ja kaks matemaatikat, nii et saab ehk järjele). Ja kuna mul mõte tuli hiljem, kui kuu aega tagasi, siis polnud ka hilisemate praamikohtadega enam priisata.
Otsus oli õige. Reede pärastlõuna käisime kõigepealt kõik vees. Ma ise muidugi eksisin talisupluse kõige suurema põhitõe vastu (et keha jahtub edasi ka peale veest tulekut ning tuleb ennast panna riidesse paksemalt, kui tundub loogiline) ja sain tuumanohu, mis tänaseks on küll juba täitsa talutav, aga tõesti mõnus oli seal päikese käes veel natuke istuda.
Laupäeval otsustasime täiesti plaaniväliselt natuke õunamahla teha. Kuldrenetid juba nii küpsed, et kukuvad alla ja meesjõud, kes tavaliselt mahla teeb, saab tulla alles kuu aja pärast. Siis saab ka mahla, aga talveõuntest ja need pole nii magusad. Oled kuldreneti mahla joonud? Võrratu igal juhul. Nii et võtsime mahalateo esimest korda ainult naisjõul ette. Tegu osutus arvatust lihtsamaks, lõpuks saime 56 liitrit magusat õunamahla.
Lisaks õnnestus leida 9 suurt sirmikut. Kuna nende ära söömine oli päris paras ülesanne, siis teistes kohtades vaatamas ei käinudki. Sirmikuid sööme paneeritult ja nõrgal tulel praetult. Paneerida võib munaja jahuga või riivsaiaga, riivleivaga, kookosega, mandlijahuga või ka üldse paneerimata jätta. Ka niisama pisukese soolaga on väga hea. Nädala lõpus sain oma seeneisu täis, aga praegu võtaks küll jälle mõne.
Valmis on kodused viinamarjad, nii kasvuhoones, kui ka õues. Sordi nime ei tea (äkki Varane Magus?), aga pisike, seemneteta ja suhteliselt hõreda kobaraga. Kahju, et polnud aega enne ära tulekut teise kasti järel käia, nii kõik korjatud ei saanudki. Kiire, nagu ikka, noh.
Ja viimane ülivinge asi on vaarikad. Neid korjasin kokku 3 liitrit. Pool liitrit täiesti harilikke, aga ülejäänud küll hiline Polka. Oleks kogu aeg kohapeal, saaks veel pikka aega värsket moosi hommikupudru või pannkookide peale.
Lõbu sai otsa sel hetkel, kui otsustasin pühapäeva õhtul Tallinna tagasi tulla. Süda tilkus küll verd, sest õhtud veel valged, aga esmaspäeva hommikuks mul praamikohta ka polnud. Nii tundus üldjärjekorras olla õhtul vingem. Muide, sel õhtul järjekorda ei olnudki. Saime meie peale ja said kõik teised ka. Oleks võinud rahulikult oma viinamarjad ära korjata ja pool tundi hiljem välja sõita, aga kes see teadis. Kuidas praamidega uuel kuul olema saab, ei oska arvata. Pileteid igal juhul ei pidavat veel müüdama.
Aga selleks korraks siis auto saaki täis ja jälle kodus tagasi.
PS! Reedel jõudsin veel hunniku loomamütsi- ja sügispilte teha. Seepärast see karu seal üleval viinamarjadega hiilib. Oli väga tegus nädalavahetus.
