Unistus ja reaalsus

Unistus

Kutsusin tänaseks külla mõned vanad sõbrad (no tõesti sellised 15 ja peale aastat juba läbi käinud), tassisin poest koju head sööki ja jooki, organiseerisin lapsed ära ja mõtlesin vahelduseks suurte inimestega mõnusa õhtu veeta ja paar sõna mõnusat juttugi puhuda. (Eelmisel aastal ei juhtunud seda kordagi).

Reaalsus

Öösel oksendas Noorem pool elamist täis ja lisaks magas väga halvasti, hommikul üle 38 palavik. Vähemalt hoiab madalat profiili, mida meil tihti ei juhtu. Kuhugi liigutamine ei tule kõne allagi. Lisaks on selline asi väga nakkav, nii et pole teada, millal teine laps oksendama hakkab. Niisiis jätsin õhtuse ürituse ära.

Üks pere oli kah haige ja poleks tulnud, teisel oli tõenäoliseilt kahju. Ega siis ükski lastega pere väga tihti lastevabu üritusi ei saa. Järeldan sellest, et mul on märtsi lõpus/aprilli algul igal aastal istumine toimunud( põhjuse leiab ikka ehk mul on siis nimepäev) ja need on alati väga populaarsed olnud. Näis siis, kas õnnestub kunagi tulevikus midagi sarnast ikkagi ära organiseerida.

Rabarberi-tosca koogi (mul veel sügavkülmas ja kohe tulevad ju uued) ja vürtsikilupirukad  (lehttaigna peale kilufilee, juust, munasektor ja kirsstomat)tegin ikkagi valmis ja sööme ise ära ning oma pudeli mulljooki lahendan kah ära. Grillima ei viitsinud üksi hakata, sest tegelikult väga külm õhtu ikkagi (+2,8 praegu).

Ometi tiksub peas mõte, et miks mina täna mitte ei pidanud seda pidu pidama? Ma tean, et iga asi on millekski hea, aga et hea asi halb on? No mitte ei hammusta läbi. Aga rohkem pead ei vaeva, vaid naudin vaikset õhtut edasi. Ja loodan, et täna öösel siis keegi jälle oksrallit ei korralda 😀