Sitsiilia reisikiri
Unistus loomulikult oli, sest otsuseid teeme ikka mingi tunde pealt, aga mõte, et ostaks omale ka mingid lennupiletid, tuli AirBalticu krabamise kampaania ajal alles peale seda, kui olin lastele sügisese koolivaheaja piletid Ljubljanasse ära ostnud. Kui praegu pileteid vaadata, siis on siis ostetud piletid 3-5 korda soodsamad, nii et väga hea otsus oli.
AirBaltic lendab Lõuna-Sitsiiliasse ehk Cataniasse. Ööbimise broneerisin ka suhteliselt varakult Cataniasse ühte kohta, turismipiirkonna ja bussijaama vahele ja kuigi kant oli kahtlane, siis koht ise oli suurepärane – bussijaama 500 meetrit ja teisele poole umbes sama. Igale poole sai jala, linnaliinibussi kasutasin ainult viimasel päeval. Muide, Catanias on ka metroo. Kolmel päeval tegin ka väljasõite – Taorminasse, Siracusasse ja Etna nõlvadele.
Sissejuhatus
Lühidalt – metsik oli, liiklus kaootiline, sõidetakse millega iganes ja kus iganes. Kuna foore ja ülekäike väga pole, siis lähedki üle, kus tahad. Keegi sulle otsa ei sõida. Keegi kusagil tuututab jne. Tänavad kitsad, majad kõrged, palju lagunenud ja skvotitud. Praht igal pool, vahel voolab siin või seal solgivesi, kodutud magavad õues kõikvõimalikes kohtades, kerjused ka kõikvõimalikes kohtades, aga kummadki ei olnud agressiivsed. Mustad pagulased, prostituudid, mida iganes. Ühistransport eriti kaootiline. Rohemass võimas, palmid ja banaanid vedelesid igal pool, seltsiks muidugi kilekotid ja muu praht. Poed väiksed, kaup hoopis teine. Samas ma tundsin ennast suurepäraselt ja enesekindlalt, kõik asjad said aetud, Google tõlget kasutasin ainult korra, et geopeituse vihje ära tõlkida. Toit maitsev, inimesed sõbralikud. Kõik sujub.
Esimene päev, 12.märts 2024
Tegelikult olin 4 päeva enne lendu üsna haige, palavik küündis pea 39-kraadini ja tõenäoliselt ei olnud ma ka lennupäeval veel päris terve, aga sellest polnud hullu. Kuigi juba hommikul lendasin Riiga, oli seal vaja üle 4 tunni aega parajaks teha ehk siis rahulikult istuda. Tallinnas muide oli 12.03 teist päeva avatud uus turvakontrolli seade. Kõik asjad lubati panna ühte kasti hunnikusse, aga tropp tekkis teisel pool väravaid. Iga teine pidi ikka midagi ette näitama. Mina näitasin oma akupanka.
Peale Riias passimist maandus lennuk Catanias siiski valges. Püüdsin minagi algul ühistranspordiga linna saada, aga ei leidnud neid peatusi sealt üles, andsin alla ja sõitsin 4 euro eest otsebussiga. Linna on nii 4-5 kilomeetrit muidu. Seal sai ka selgeks, et nad väga armastavad sularaha ja mul oli ainult 10 eurot kaasas 😀 Buss pidas mingis suvalises kohas kinni, tegi uksed lahti ja bussijuht teatas, et kõik, rohkem ei saa. Ise-enesest hästi tavaline sealsele transpordile – mitte mingit graafikut ega loogikat ei ole.
Majutuskohta minnes sattusin kohe ka Bellini teatri lähedale, astusin ligi ja sealt otsustasin Google soovitusel otse edasi minna. Olin Riias jõudnud Bookingust lugeda, et majutuskoha ümbruses on palju pagulasi Aafrikast ja selle nägin ka kohe ära. Tõesti palju oli neid tänavatel ja olgem ausad, üsna kõhe oli. Ka majutuskoht oli kõhe. Harilik Itaalia vanalinna maja, plekkukse taga tegelikult suur sissehoov, vaja ronida mööda lagunenud trepikoda viimasele korrusele, aga seal oli siis ports täiesti korralikke ruume, mida pidas väga sõbralik, jutukas ja abivalmis geipaar. Kusjuures kuigi ei olnud hooaeg, olid need toad ka pidevalt täis.
Asukoht oli siiski selline, et väga lähedal ühtegi söögikohta ei olnud, küll aga Lidl ja üks teine supermercado. Tegelikult oleks söögikohad tekkinud mööda samat tänavat Lidlist veel samapalju edasi minnes, aga ega väga pimedas võõras kohas valgena esimesel päeval kolada ei julgenud. Kõik kohad ikkagi kodutuid, kerjuseid, pagulasi ja tegelikult ka prostituute täis. Nii võtsin esimesel õhtul poest pudeli mingit kohalikku punast lambruscolaadeset mulli, juustu-vorsti ja sõin toas. Tervis veel kehv ja ega mingit suurt nälga polnudki. Mulligi jagus kaheks päevaks.
Teine päev, 13. märts 2024
Hommikusööki tehti täpselt nii nagu olid õhtul paberile märkinud, aga muna ja vorsti siiski saia juurde sai. Peremees Christian soovitas turule minna. Mina ei plaaninud sinna minna, aga ega sealt mööda ka ei olnud võimalik jalutada, muljetavaldav hulk tänavaid oli lihtsalt lette ja rahvast täis ja müüdi kõike toidust riieteni, kalast brändikaubani, kasvõi uue kohvri oleks saanud 😀 Loomulikult sularaha eest.
Tegelikult oli plaan minna Bellini parki ja botaanikaaeda, sest viimane tasuta, aga värav pannakse juba kell 16 kinni. Ega Catania kesklinnas peale selle kahe väga ilusaid rohealasid ei olegi. Kuigi tegu on mereäärse linnaga, siis randa ka ei saa. Kõik aia taga. Mingit sadamad, tööstused, raudtee.
Aga botaanikaaias läks kauem, kui planeerisin. Kõik küll õues, kõrgete majade ja tänavate vahel üsna väikesel alal, aga kokku kogutud näiteks muljetavaldav kogu palme või kaktusi. Oli ka veetaimi või osa kohaliku taimestiku jaoks. Seal sain ka aru, et olen mingis meeltesegaduses üle riietatud ja jalas matkatossud, sest plaan Etna otsas ka matkata. Õues täiesti harilik Eesti suvi.
Minu päevaplaan nägi hoopis ette käia Siracusas. Google ütles, et buss läheb igal täistunnil. Kõigepealt oli vaja bussijaam üles leida. Selgus, et täiesti suvaline plats üsna hirmsa tühermaa ääres. Jõudsin kohale, kui bussid just ära sõitsid. Ok siis. Hangin ehk kusagilt pileti ja vaatan, mis edasi saab. Pileteid müüdi kolmanda tänava ääres, kah suvalises putkas. Vahepeal õnneks vendi, kes näpuga suunda näitavad, küll. Ei unusta ka küsida, ega taksot vaja ei lähe 😀 Piletmüügis selgus, et järgmine buss läheb üsna kohe. 6.20 ja üle tunni sõitu lõuna poole. Tee ei lähe muide üldse rannikult, sest rannik puha tehaseid täis. Ja vahepeal palju palju sidruniistandusi.
Siracusa oli aga tore. Selline Malta vaibiga mereäärne linn, kus sai juba varbad vette pista ja merevaatega restoranis Aperoli Sprizi juua. Odavam, kui Eestis, aga sealsete hindadega võrreldes ikkagi kallis kant. Bussijaam on tegelikult sellest Unesco-alast üsna kaugel ja tee sinna väga maaliline ei ole ka 😀 Nagu ikka.
Kolmas päev, 14. märts 2024
Sel hommikul ma alla Catania linnatiiru ei teinud, vaid sõitsin kohe hommikul Taorminasse. Bussijaam ja piletimüük sama. Sai osta odavama edasi-tagasi pileti, ainuke häda selles, et pidi ka kohe valima tagasisõidu aja. Valisin ühe esimestest. Kuigi algul tundus, et aega küll, siis tegelikult oleks võinud seal mõnusas linnas rohkemgi aega veeta.
Taormina on linn kaljul ehk siis 250-meetri kõrguse mere kohal. Saab ka rongiga, aga Christian (majutusasutuse peremees) ei soovitanud sellega minna, sest siis tuleb algatuseks kohe üles ronida. Minu hakkas bussis paha, nii et kas seegi just parim variant oli, aga mis tehtud, see tehtud.
Kõigepealt läksin Rooma teatri varemeid vaatama. Neid on mujal ka, oli nii Siracusas kui ka Catanias vist isegi kaks ja kuna kõik niikuinii ühesugused, siis valisin Taormina oma. Pilet 12 raha ja tee seal mis tahad ning kaua tahad. Imeilus oli. Isegi Etna paistis hommikul pilvest välja.
Hiljem Taorminas ringi jalutades olid ainult ilusad ja imeilusad vaated. Linnapark oli imeilus ja trepist alla sain ikka ka kõndida. Linna all on Isola Bella, üks kaljusaar, aga sel päeval oli värav kinni ja sinna peale kolama ei saanud. Küll aga sai rannas istuda. Oleks ehk ujunud ka, aga mulle ei sümpatiseeri suured roosad meduusid, nii et sai ainult varbad vette kastetud. Nagu öeldud, oleks tahtnud kauem olla, aga bussiaega mina muuta ei osanud ja nii tuli õige bussiga Cataniasste tagasi minna.
Mis andis jällegi aega ka valges linnapeale minna. Vaatasin turistikohad üle, sõin 18-raha eest suure portsu grillitud mereande ja oligi päev õhtus. Ega seal neid turistikohti nii palju polegi. Catania (Saint Agatha) katedraal oli ilus, sinna saab tasuta sisse ka, vihmavarjuväljakul olid vihmavarjud talvel natuke ära väsinud, elevandipurskaev oli remondis ehk aia piirdeaia taga, peatänavatelt eemal pimedas ikkagi natuke hirmus jne.
Itaalia lippu filmides sain omale ka ühe kohaliku sõbra, kes väitis, et on õpetaja ja tahab lihtsalt inglise keelt rääkida, aga tahtis mulle kangest Bellini hauda ja teab veel mida näidata ning mina otsustasin tast võimalikult kiirest lahti saada. Muide, kohtusin taga ka päev hiljem. Ikka passis seal turiste. Küsis, mis päeval tegin, aga kaasa enam ei pressinud. Võib-olla oli normaalne, aga üksiku blondi naisena elus juba mõndagi ette tulnud ja seekord polnud isu riskida.
Neljas päev, 15. märts 2024
Tegelikult ma läksin sinna Etna pärast. Euroopa kõrgeim töötav vulkaan. 3300 meetrit. Ilma giidita võib minna 2900 meetrit. Kuna olin just haige, siis Eestist minnes sellele väga suuri lootusi ei julgenud panna. Soojad riided pakkisin ikkagi igaks juhuks kaasa. Ka kohapeal oli Etna peale lõunat suuresti pilvedes ja kohalikud rääkisid, et oioi, seal lumi maas ja külm.
Saadaval on tegelikult väga hea ilmateade, mis ütleb, kus on lumepiir, kui kõrgel ja millal on pilved, palju on tuult ja mis on temperatuur. Reede tundus olevat kõige parema ilmaga päev. Mingeid turistibussi pakkujaid, mis viivad sind 45 eest (sinna-tänna) Etna parklasse, on terve Catania täis. Mina otsustasin muidugi minna kohaliku liinibussiga. Käib kord päevas ja maksab kõigest 6.60 edasi tagasi. Lugesin veebist, et talvel ei pea piletit ette ostma, vaid saab bussijuhi käest. Kui mina bussi juurde jõudsin, oli buss juba täis või noh, piletiga tulijad kes kohe peale said, oli palju. Bussijuht müüs piletit küll, aga mina sain viimase istekoha. Õnneks teisi ka maha jäetud, nemad said sama raha eest seisukohad 😀 Buss sõidab 2 tundi (Nicolosis on pooletunnine kohvipeatus) ja tõuseb 2000 meetrit, seega päris otse ei sõida, aga ega siis Sitsiilias selline asi kedagi häiri 😀
Palju küsiti, et üksi käisidki? Maffiat ei karda? Siis ühtegi mafioosnikut ei näinud. Ainult see bussijuht oli täpselt selline, nagu filmides maffiamehi kujutatakse. Sõitis käsi aknast väljas, vajutas signaali kõigile autodele ja jalakäiatele, kes olid sellise näoga, et tahaks üle tee hakata minema ja hiljem kohapeal aitas baaridaamil klientidele kohvi valmistada, sest eks nemad ka pea seal oma 6 tundi kuidagi ära sisustama.
Niisiis buss sõidab 2000 m kõrgusele. Seal on ka palju kõrvalkraatreid ja igale poole võib matkata ning paljud ainult seda teevadki. Mina pidasin oma tervist ikka veel liiga nõrgaks, et mitte hullustega riskida ja sõitsin 50 euro eest tõstukiga 2500 meetri kõrgusele. Sealt edasi tatsasin Cratere Piano del Lago o Escrivà (2672 m) (kraater) juurde. See tossas natuke ja oli päris põnev. Edasi läksin ka natuke kõrgemale, aga lumi sulas, vesi voolas ja mul olid jalas mu ainukesed linnatossud. Lisaks oli tipp jälle pilve mattunud ja nii ei tundunud see tuhases vees ülespoole vantsimine eriti mõttekas. Tulin alla (pärast küll kahetsesin, oleks jõudnud 2900 ära käia küll), käisin seal veel kahe kraatri ümber tiiru ja terve tund tuli niisama passida. See oli ka ainuke koht, kus neid kaasatassitud riideid vaja oli. Muidu oli tuulevaikne ja väga soe.
Kuigi Christian oli mulle võileiva, šokolaadi ja kaks mandariini kaasa pannud, siis olin Cataniasse jõudes näljane kui hunt ja võtsin kohe sealtsamast bussijaama juurest suure kebabirulli kaasa ja pärast enam mereannipastat jahtima ei läinudki. Sellest oli ka pärast kahju.
Viies päev, 16. märts 2024
Otsustasin mingis meeltesegaduses käia Aci Castellos. Koti võis jätta poiste juurde hoiule. Ujukad unustasin kotti. Selgus, et buss sinna sõidab küll kohe nurga tagant, aga umbes kahe tunni tagant ja terve tund veel järgmiseni aega. Hakkasin jala minema, aga kõndisin kogu aeg eest ära, seega olin ikka väga kaugele juba jõudnud, kui buss tuli. Kohapeal selgus, et see buss läks nüüd kohe tagasi ja järgmine tuleb taas alles kahe tunni pärast, nii et hakkasin tagasi ka jala tulema. Ega vaadata suurt midagi ei ole. Rannaäär on küll. Kuna oli laupäev, siis autosid parkis palju, ikka kilomeetrite viisi. Kuna rand vulkaaniline, siis suveks ehitatakse neile sinna puust terrassid, kus saab päevitada ja heal juhul on ka tehtud trepp veeni. Praegu olid seal mõned kohvikud avatud, nii et oleks saanud päikese käes kooki süüa ja Aperoli peale juua. Soojas oli muidugi väga mõnus kõndida. Isegi tossud said õhtul tuhast puhtaks pestud 😀
Catania piiril oli lootust ka ühistranspordile. Loomulikult lubatud ajal polnud ühtegi bussi. Üks tuli, aga sel oli vale number. Kuna aeg oli juba üle, siis lubati järgmist jälle tunni pärast. Mul lennuk minemas, ei saa igavesti ka kuhugi getosse jääda, läksin järgmisesse peatusesse. Sel polnud isegi see nimi, mida Google lubas, aga mingi buss ikkagi tuli ja lõpuks ka linna sai. No ja päris lennujaama minekuga oli sama lugu. Busside alguspeatus. Buss on. Number on. Väljumise kellaaeg on, aga bussijuhti ei ole. No nii 10 minutit hiljem ta tuli ja lennujaama sai, aga nii ongi. Kõik on väga kaootiline.
Ja kõige lõpuks olin ikka lennujaamas liiga vara. Väike lennujaam, turva kiire ja teha pole absoluutselt mitte midagi.
KULUD
Lennupilet – 117,98
Ööbimine – 8 (linnamaks) + 165,8 = 173,8€ ehk 43,45 öö
Buss kohapeal (5 päeva) – 4 + 6,2 + 6,2 + 6,6 + 8,5 +2,5 = 34 €
Tõstuk – 50€
Linna transport 1-euro 90 minutit või 2.50 päev. Olemas ka app, mille peale pööritasid bussijuhid silmi, aga lasid peale.
Kaardiga saab maksta, aga igal pool ei saa ka ja eelistatakse sularaha.
Kogu reisi video:
