RMK matkatee: Porkunist Kadrinasse
Neid Martini matkasid, mida ta kord kuus korraldab, tean ma juba mitu aastat. Kunagi olen isegi ühel käinud, loomulikult kõigest ühe päeva. Lihtsalt alati on just sel nädalavahetusel midagi muud teha. Nüüd siis õnnestus taaskord võtta jalge alla RMK matkatee.
Ka sel nädalavahetusel pidin oma sünnipäeva pidama. Huvilisi nagu ei olnud, head plaani ei olnud ja kõige lõpuks teatas Issi, et tema tahab maastikumaratonile minna ehk siis öösel magada.
Vaatasin korra ka Booking.comi, aga midagi hingele ei hakanud silma. Seda enam, et pärast oleks seal tõenäoliselt üksi istunud. Reede õhtul helistas kolleeg Matkaliidust mingi Matkaliidu asja pärast,, aga siis tuli välja, et ta ei olegi veel matkal, vaid läheb sinna alles laupäeva pärastlõunat. No et üks lõkkeõhtu, üks ööbimine ja üks päev matkamist. Sobis ideaalselt.
Laupäeval jõudsime Porkunisse muidugi pimedas, õhtud on meil juba hämmastavalt lühikesed. Lõke oli juba üleval. Leidsin käsikaudu enam-vähem sobivad kaks puud, kuhu vahele oma rippkiik vedada ja oligi selle õhtu programmiga kõik.
Seltskonnas oli üle poole võõraid inimesi, aga kui sa oled Matkaliidust, siis sa oled paljude jaoks nagu ikka tuttav, kuigi sa ise kõiki ei tunne. Igal juhul mekkisin oma kaasavõetud rummi, sõin vorsti, mis õnnestus kuidagi ilma varraste ja restita soojaks saada, sõin Islandilt toodud lagritsa ja meresoolaga šokolaadi, mis osutus üllatavalt omapäraseks ja heaks ning märkamatult oligi kell juba kaks saanud. Seda ütles muidugi minu aktiivsusmonitor hommikul.
Äratus kell 8, sest kell 9 pidi juba liikuma hakkama. Paks-paks udu, aga soe. Ka öö oli väga soe. Aga ma magan esimesel ööl väljas alati halvasti – rong sõidab, keegi norskab ja need lõputud ülelendavad rändlinnud. Kõrvatroppe ei olnud taibanud ka kaasa võtta.
Kuna mingit pudruisu ei olnud, tegin ühe suure kohvi ja läksin Porkuni järve vaatama. Tundus huvitav, aga no udu oli nii paks, et teisele kaldale ei näinudki. Udu hajus alles päeva peale ja see oli äraütlemata maaliline. Pildistamiseks oli kaasas ainult telefon, aga oleks peegelkaamerat omada tahtnud. Pilte, mida kasvõi raha eest maailmaga jagada, oli küll ja küll. Peaaegu nagu vooremaa, aga tegelikult ei ole. Pinnavormid lainjad, vaated avarad, värvid vaheldusrikkad ja kõik see udus. Tempo oli muidugi päris kiire, seega palju aega klõpsida ei olnud, aga midagi ikka.
Edasi sattusime Pariisi ja Neerutisse ja lõpuks Kadrinasse. Liikusime mööda tuliuut RMK Kauksi-Aegviidu matkateed. Võib-olla oli aeg ja ilm õige, aga julgen väita, et ilusaim osa matkateedest, kus mina käinud olen (ma väga palju pole muide käinud).
Erinevatel andmetel läbisime 26-29 kilomeetrit, mina igal juhul sain 35000 sammu. Kadrinast saavad soovijad ka näiteks rongi peale.
Vot selline sünnipäevpidu siis sel aastal.
Ja nüüd kõik pildid läbisegi üksteise otsas. Tehtud iPhone seitsmega.
