Perepuhkus Pärnus
Meie viimase nädala tippsündmus on perepuhkus Pärnus. Ma hakkan ennast juba kordama, aga meie perele sellised üritused puhkuseks küll ei ole. Sellegi poolest me püüame ikka kord aastas kusagil basseinis käia. Perepuhkusi veedame aga tavaliselt Hiiumaal.
Tegelikult on olukord aastaga siiski tublisti paremaks läinud. 7-aastane saab omadega juba mingil määral ise hakkama ja tal ei pea enam kogu aeg turjast kinni hoidma. Abikaasa on selles osas muidugi suurem pabistaja, sest ujuda me lapsed ei oska ja tema hoiaks neil kogu aeg käest kinni. Minu arvates ujumisoskus ei päästa midagi, oluline on teada, et kui suu on vees, siis hoiad hinge kinni ja see peaks meie lastel suvisest igapäevasest rannas käimisest selge olema. Igal juhul nii ikka veel ei, et saaks mullivannis või saunas rahulikult mõnuleda, kogu aeg on kellelgi kuhugi kiire, pluss igasugu tühjad kõhud ja pissihädad.
Puhkus aga lõppes sellega, et Noorem õde hüppas teise päeva hommikul toas trepist alla ja tegi jalale haiget. Ja kui palju on talle räägitud, et toas ei hüppa ja ei karga. No ja kes see üldse tekitab peretuppa trepid? Temast ei saa muidugi aru ka, kas ta on simulant või on tal tõsi taga. Basseinipäev jäi igal juhul planeeritust lühemaks, sest inimene tegi näo, et ta ei saa kohe üldse käia ja mis sa sellest katkise jalaga inimeset ikka niisama leotad.
Vaatasime korraks uduses Pärnus laudteele ikka ka ja tulime Tallinnasse EMOsse, sest lapsed kukuvad isegi diivanilt luid puruks nii et parem karta, kui pärast kahetseda.
EMO kogemus oli seekord meeldiv, sai kiiresti löögile ja ilma rahata. Ma ei tea, kas me hiilisime millestki mööda ja arve tuleb pärast tagantjärele, aga mina aru ei saa, millal ja mille alusel seda visiiditasu küsitakse. Tavaliselt on ikka küsitud.
Õnneks midagi puruks ei ole, lihtsalt põrutus, aga 10 päeva kästi kehalise tundidest ja pikematest matkadest ikkagi eemale hoida, seega jäi ta nüüd koju. Kas ta nüüd siin just 10 päeva olla saab, ma ei ole kindel.
Ja mina sain sellest käigust tuumanohu. Nohu algus on tõenäoliselt siiski laupäevases Kadrioru ringis, sest siis puges mul külm natuke kontide vahele. Ise arvan, et salli puudumisest, aga selline niiskus, mis siin paar viimast päeva oli, poeb tõenäoliselt ka sallist läbi. Natuke ligunemist ja ehk kusagilt ka tuuletõmbust ja olemas – ei mingit nuuskimist ja maitsemist. Nüüd jääb ainult loota, et see lastele edasi ei nakatu, sest igavesti nendega kodus jageleda ka ei jaksa.
Nii et selleks korraks käidud ja niipea rohkem plaanis ei ole, sest kõigepealt tuleb nüüd puhkusest välja puhata ja kõigil terveks saada. Ja mina tahan edaspidi ilma lasteta puhkama minna, sest tunnen, et puhkust on vaja, kuigi enamikule tundub kummaline, et kodus töötav inimene ära väsib. Aga ma ei suuda kodus ilma midagi tegemata olla, selleks on vaja välja saada. Ja nüüd jälle tegudele, sest lobisemise eest palka ju ei maksta.
