No mida ilma?

Seekord Hiiumaale tulles ootas mind ees sügis. Kahju, et Eesti suvi nii imelühike on. Kui nüüd üdini aus olla, siis oli küll maist alates kogu aeg nagu soe, aga näiteks merevees oleme sel aastal ikka häbematult vähe saanud käia. Mais olime kõik riburada haiged ja vesi ka nagu veel liiga külm jne. Mingeid 20+ kraadiga päevi pole siin aga üleliia olnud. Eks selle mõnega ole saanud loomulikult rannas olla. +30 pole minu keha sel aastal veel tundnud, kuigi ma armastan sooja rohkem kui külma.

Lisaks ei ole ka meie magamistuba läinud nii palavaks, et oleks tundud vajadust öösel akent lahti hoida. Ja kui aken pole lahti, pole ka olnud vajadust sääsevõrku ette panna. Lapsed on head indikaatorid, kui oleks palav, siis nad ka vinguks. Keegi pole isegi mitte õhemat tekki nõudnud. Karta on, et seepärast pole me ka oma tervist sel suvel eriti hästi turgutanud.

Kuna eile oli minu ilmateate järgi järgmise 7 päeva ainuke päikesepaisteline ilm, siis võtsin vastu otsuse minna peale Kärdlas käiku veel ujuma. Mis siis, et kraad näitas 17. Siis peakski vesi eriti soe tunduma. Sügissuplejatena ei ole see kraad eriti oluline näitaja. Minu lemmikrand Kaleste nägi välja kohutav. Selline muda ja kõrge vesi on ka sügise tunnus. Ja vesi polnud üldse soe, aga lainetes oli siiski tore hullata. Täna pole veel keegi haige, näis, kuidas edasi.

Kõik see paneb poole silmaga sooja maa poole vaatama. Kui kellelegi jääb nüüd kohe augustis mõni soodne lennu pakkumine silma, võib mulle teada anda. Ma ise pole veel leidnud. Aga sügiseseks koolivaheajaks, mis on oktoobri viimasel nädalal, leian kindlasti. Ma olen peaaegu valmis kõiki nelja inimest omal käel liigutama, mitte paketireisi võtma.

Aga positiivne on see, et nüüd saan aiatööde asemel arvuti taga passida.