Nädalalõpp Vilniuses – eellugu
See oli oktoobris, kui minu postkasti potsatas Lux Expressi kiri pakkumisega sõita 9 euro eest Vilniusesse. Tavaliselt ma kõiki kirju, mis mu postkastis on, ei avagi, nii et saatus. Otsusta tuli kaaludele harjumatult kiiresti ehk siis aega oli vaid päeva lõpuni. Ma ei ole varem Vilniuses käinud ja Leedust üldse olen vaid läbi sõitnud. Sedagi kunagi ammu.
Täitsin nii ka oma ammuse unistusse minna üksi reisima. Kunagi sõitsin väga tihti üksi Oulu vahet küll laeva, küll rongi, küll lennukiga, aga see oli ammu ja see oli lihtne. Niisiis väljakutse üksi võõrkeelses keskkonnas hakkama saada vastu võetud.
Eks see otsustamine ikka natuke venis ka, sest korra oli ka mõte minna kahekesi. Ja tänu sellele olid sobivaks nädalavahetuseks reedeõhtusele ööbussile juba soodsad piletid otsas. Mis oli samuti saatus, sest tagasi tulin ööbussiga ja tagantjärele võin öelda, et peale ööd bussis poleks linnapeal pooltki nii tore olnud. Jah, ma tukkusin oma 6 tundi, aga mingit kvaliteeti see uni ei omanud. Selle tõestuseks magasin pärast kodus veel 4,5 tundi lisaks.
Niisiis piletid ostetud, broneerisin kohe ka öömaja ära. Booking.com ja hotell vanalinna veerel. Lihtsalt City Gate tundus samuti õige ja eks ta oli ka. Kindlasti oleks saanud Vilniuses odavamalt ööbida, kui 38 eurot öö, aga maja oli vanalinnale omaselt sopiline, remont viisakas jne. Selleks, et oma tuppa jõuda, pidin maja teise otsa jalutama ja liftiga üles sõitma. Tuba oli viimase korruse viimases nurgas, aga väga vaikne katusekamber. Ehk natuke jahe, aga muidu üks omapärasemaid, kus mul ööbida on õnnestunud.
Hotelli söögisaal oli natuke nõukaaegsete sugemetega, aga söögiks sai vorsti ja muna ja pannkooki ja muud tilulilu ning kohv oli hea, nii et nälga ei jäänud.
Niisiis oli kõigepealt öö voodis ja siis ööbuss väga hea valik. Mina selle 9-tunnise istumise üle ei muretsenud ja see läkski üllatavalt kiiresti. Ma ei tea, mida ma tegin, aga raamatut jõudsin lugeda ainult paar peatükki (seega oli tahvel täiesti ilmaaegu kaasas) ja sokki sain ka kududa nii umbes 10 cm. Tööd ei teinud ja selle peale isegi ei mõelnud. Küll aga üritasin paika panna plaani, mida Vilniuses teha.
Üksi jõudis tõesti palju, sest sa saad minna, kuhu tahad, olla, kaua tahad ja turist tunneb turisti igal pool ära, nii et selline sõbralik suhtlus lisaks.
Mis mulje jäi?
Plaan oli palju ringi käia ja kogeda, et teine kord perega koos minna ja igavadi asju/kohti vältida. See sai tehtud.
Keelest mitte midagi aru ei, ainult üksikute sõnade kirjapilt on slaavipärane. Noored räägivad väga head inglise keelt. Vanematest sain paremini vene keeles aru, sest see neile vist suupärasem. Inglise aktsent on harjumatu.
Hinnad on meile meeldivad. Toit, mida sööma sattusin, oli kõik tõesti imehea. Ühistransport liikus tihedalt. Kui päevakaarti hankida ei taha, saab 1 euro eest osta pileti bussijuhilt ja see kehtib liini lõpuni. Mina sõitsin kolm otsa, päevapilet maksab 5, millele tuleb lisaks 1,50 kaardi eest.
Öeldakse, et Tallinn on pime, aga no Vilnius on ikka veel pimedam ehk sattusin tänavalõikudesse, kus polnud mingit valgustust.
Liikumiseks kasutasin Google mapsi. Sealt saab ka ühistranspordi kohta täiesti adekvaatset infot, aga jala vanalinnas liikudes ei suutnud ma algul aru saada asjaolust, et mind juhatati kuhugi pimedasse kangialusesse ja siis kellegi taagahoov, aga sealt tõesti sai. Ainult natuke hirmutav oli sinna pimedusse siseneda. Väidetavat on Vilnius Euroopa turvalisim linn.
Mida ma vaadata jõudsin, sellest järgmistes lugudes.
