Mulle ei meeldi november
Iga jumala aasta on november minu aasta kõige raskem kuu ja ma tean seda. Sel aastal lootsin vaikselt, et kuna lumi tuli maha ja on valgem, siis läheb kuidagi teisiti, aga võta näpust.
Niisiis tuleb sel pimedal kuul alati peale väsimus, masendus, meeleheide … või misiganes see on. Just siis tahaks tunnustust, tahaks teravaid elamusi, tahaks, et midagi, mida hiljem meenutada, juhtuks, aga ei midagi. Igal pool vist sama jama. Detsembris on alati nii palju tegemist, et siis on teistmoodi ja jaanuaris hakkab juba päike ka vahel paistma.
Novembris tundub alati kõik see, mida ma teen, nii mõttetu ning tihti mõlgutan lõpetamise mõtteid. Siis tunnen end igal alal läbikukkununa, sest minuvanusel inimesel peab juba olema midagi ette näidata, no ja Eesti klassika on eeskujulikud ja tublid lapsed, suur palganumber või natuke tuntust omal alal. Ja loomulikult hindan ma ise edu täpselt samamoodi nii et õhtuti rõõmustamiseks pole põhjust.
Esimene läbikukkumine ongi see, et ma olen kogu aeg teadnud, et mulle külm ja pime ei meeldi ning kolm aastat tagasi otsustasin tekitada omale nii suure passiivse sissetuleku, et me saaksime kogu perega kuus kuud näiteks Hispaanias elada. Täna ma olen ikka siin.
Tagantjärele mõeldes oli see ikka väga hulljulge plaan ka – null sissetulekuga kasvatada sissetulek, kus ise ei pea sekkuma, mitmele tuhandele eurole kuus. Oleks see nii lihtne, siis teeks seda paljud, sest minust tublimaid, nutikamaid ja usinamaid on palju. Ei saa öelda, et see oleks võimatu, sest vähemalt ühte tublit ikkagi tean, aga temal on sugulaste ja pere toetus kogu aeg lisaks olnud. Ühesõnaga ükskord ma saavutan finantsvabaduse niikuinii, aga hetkel võtab see algkapitali tekitamine juba nii palju aega ja energiat, et ise juurde pole väga palju tekkinud. Ja kui ma mõtlen, et kui palju tööd selle kõige taga on, siis ajab see nutma. See töö on tulnud ära teha kõik laste kõrvalt.
Lastest ma seekord pigem ei räägiks. Kindlasti on ka minu omad keskmiselt tublid, aga pidevalt näidatakse ette neid veel tublimaid ja sellise enesekindlusega, et nii peabki olema, nii et tekib ikka tunne, et palju oleks vist pidanud tegema teistmoodi. Jah, minu kasvatuspõhimõtted ei ole mainstream, sest arvan, et mul on olnud aega mõelda, jälgida, süveneda, teha järeldusi, aga ikkagi pole välja tulnud midagi head. Lisaks saaks mu lapsed kahepeale tõenäoliselt kergelt mõne moodsa diagnoosi, sest mõlemal on omad tunnused ning sellega tegelemine on mulle (ja kogu perele) väga aega ja energiat kulutav.
Ja selleks, et saada natukenegi tuntuks, tuleb omal alal teha tööd, tööd ja veelkord tööd. Kasvõi sedasama blogi peaks kirjutama mitu korda päevas. Mina aga olen hetkel seisus, kus vastse koolilapse kõrvalt oli eile tööaeg kolm tundi, täna viis ja see ongi maksimum, sest kui keegi pidevalt kõrval räägib, laulab, midagi küsib, kakleb, teeb pahandust, siis mina midagi süvenenult teha ei saa. Isegi mustri kudumine või piltide töötlemine on puhas piin. Ja järgmisel aastal on see kahjuks veel kraad hullem, sest lisandub ka teine värske koolilaps ja seda, et neil tundide arv ja alguseaeg sama võiks olla, ma eriti ei looda. Ma olen juba varem ka kirjutanud, et sel aastal algab Vanemal koolipäev viiel päeval kolmel erineval ajal. Seega vähemalt veel järgmise aasta novembris olen täpselt samas seisus.
Ja jõuangi oma mõttekäiguga sinna, et kõige lihtsam oleks põgeneda ja minna kasvõi Selverisse kassapidajaks. Õhtul sööksime külmas toas purgisuppi, koolilaps oleks üksi kodus ja lasteaialaps tõenäolisel kaheksast seitsmeni lasteaias. Peale seda oleks igasugu kodune hüsteeria veel viis korda hullem ja oma asja jõuaks veel viis korda vähem ajada, aga ikkagi 12 tundi saaks olla kellelegi kasulik ning rahanumber pangaarvel oleks ka natuke teine, kui praegu 😀
Muide, kodus ei ütle mulle mitte keegi mitte kunagi ei aitäh ega kasvõi seda, et ma olen tubli. Vahel mõne hea sõna ütlevad need, kes on ise samas seisus ehk proovivad laste kõrvalt midagi ära teha. Aga neid ongi umbes 5% kogu rahvaarvust (naisi nende hulgas veel vähem) ja katsu sa neid siis üles leida.
Kuigi lumi sulab vist sel nädalal nüüd uuesti ära, on seda novembrit vaja õnneks veel vaid kaks nädalat üle elada. Kerget kaamost kõigile!
