Moosid, mahlad kukeseened – talv võib tulla

Kui nüüd järele mõelda, ei pruugi minu väsimuses siiski süüdi olla puugid. Need võivad ka olla kurgid, kukeseened, mustikad, vaarikad, sõstrad, kirsid ja kindlasti midagi veel.

Täna tunnen ennast peaaegu kangelasena, sest kõik omale püstitatud eesmärgid said tehtud. Juhuslikult tuli mulle linnast lapsehoidja ja muidu abiline appi ja nii ma hommikul üle pika aja metsa läksin. Tegelikult ma pole selle 10 päeva jooksul veel metsa saanudki.

Õnnestus hankida 5 (või 6?) liitrit kukeseeni (ma pole ämbri põhja alla vaadanudki) ja liitri mustikaid. Kuna hommikul jälle sadas, oli mets märg ja koos saagiga sai koju veetud ka hunnik lehti, kõrsi ja okkaid. Natuke kukeseeni jäi küll puhastamata, aga ühe pannitäie praadisin omas mahlas ära ja panin talveks sügavkülma, hea kastmeks teha või piruka peale panna. Selle aasta esimese seenekastme tegin ka ära. Mulle väga maitseb, kuigi lapsed ei pea üldse lugu.

Lisaks õnnestus korjata liiter metsvaarikaid ja ämbritäis sõstraid. Aedvaarikaid ja musti sõstraid olin eile korjanud, aga kuna otsustasime õhtul minna Luidjale Kõpu poolsaare 15. külade päeva pidustustele, jäi see moos keetmata. Muide mustadest sõstardest ja vaarikatest saab väga head moosi, olgu see siis keedetud või toormoosi kujul. Mooside keetmisel mul retsepti ees ei ole, kõike panen tunde järgi. Ka suhkrut. Väga magusaks midagi ei tee ja siiani pole midagi õhku ka lennanud. Kui midagi lendab, siis on need tavaliselt kurgid.

Mustikad panin niisama sügavkülma, sest neid mul veel sinna pandud ei ole ja pole ka ette näha, kas õnnestub saada. Järgmine kord saan kõige varem metsa jälle nädala pärast. Tänases mustikakohas olid marjad veel väga ilusad, aga olen juba ka pehmeid ja vesiseid kohanud, seega ei hakanud riskima. Mis kapis, see kapis. Siin panen kõik juba ilusti talvekarpidesse ja linna viin külmakotiga.

Kusjuures moosi keetsin täna seepärast, et linnas on mõlemad sügavkülmad juba täis. Oli väga hea maasika-aasta. Lisaks külmiku sügavkülmale ostsime lisaks pisikese sügavkülmakapi. Kirst meile kuhugi ei mahu.

Ja mahl. Seadsin omale eesmärgiks sel nädalal saada seda 10 liitrit, olin täiesti teadlik, et selleks tuleb aurutada 4 aurutitäit marju. Ühest täiest saan 9 liitrit mahla. Tegelikkuses jõudsin korjata ja aurutada 3 ämbritäit marju. Marjad oldi siiski lahked ja mul jäi eesmärgist puudu vaid pool liitrit. Paar ämbritäit tahaks kindlasti veel aurutada. Alanud nädalal mul selleks tõenäoliselt aega ei ole. Jääb ainult loota, et marjad selle nädala vastu peaksid. Selleks on vaja piisavalt jahedaid ilmu. Elame-näeme.

Milleks ma seda kõike teen? Täna põõsas tekkis omalgi selline küsimus. Lihtsam on ju moos, mahl ja kurgid poest osta ning ilma kukeseenteta saab ka elada. Lisaks kõik lapsed, kes siit suvel läbi käivad, ei pea näiteks kodusest mahlast üldse lugu, aga vähemalt omad peavad minu moose poe omadest paremaks.

Ühe sõnaga ühelt poolt mõtlen, et käiks tööl ja ostaks poest nagu enamik inimesi ja siis vaatavad FBs vastu inimesed, kes nendest samadest seentest teevad omale talveks seeneseljanka põhja ning siis tunnen, et mul on veel pikk tee minna. Ma väga tahaks kah seda möginat, sest see on ju väga maitsev ning seda saab lisaks supile veel mitut moodi kasutada, aga see aeg tuleb tõenäoliselt alles siis, kui olen juba vanaema. Ja siin ongi vastus, ma teen seda, sest mulle maitseb see, mida ma teen.  Lisaks ma tean, mida ma sinna sisse panid.

Tulin siia lihtsalt paari sõna kirja panema ja jäin. Tundub, et hingelähedane teema. Nüüd aga lähen oma seeneseljankast und nägema, sest kell on juba veerand kaks.