Mida teha Sharm el Sheik´is – kalavaatlus

Üks asi, mis mind Egiptusesse tagasi meelitab, on kalavaatlus. Lapsi see küll üldse veel ei eruta, aga mind kutsub nii vaade, mis vee alla avaneb, võimalus seda kõike pildistada ja filmida ning viimasel ajal meeldib mulle ka sügav soe vesi. Seal lainetes hulpides on tunne kuidagi võimas.

Aga vee-elu nautimiseks tuleb muidugi algatuseks ennast vees mugavalt tunda, mitte tegelda enda arust oma elu eest võitlemisega. Hetkel tunnen, et lastel on just see etapp alles käsil. Mõlemal küll kooli kohustuslik ujumiskursus edukalt läbitud, aga toru ja maskiga nad veel sõbrad ei ole.

Ma tean, mida nad tunnevad. Mul omal selle varustusega sõbraks saamine on võtnud üsna palju aega. Mäletan oma esimest snorgeldamist, mis toimus Mehhikos mingis koopas. Seal oli pime, põhi ilma taskulambita ei paistnud ja vesi tuli ka kohe maski alla. Nii ma paanikasse sattusin ja esimese võimaliku kivi otsa istusin ning teatasin, et mina sealt enam edasi ei lähe. Ja ma olin vist nii veenev, et isegi giid läks  närvi ja käskis teistel minuga midagi ette võtta. Mida nad tegid, ma ei mäleta, aga ära ma sealt tulin ja kohe kindlasti seda asja, mida me koopasse vaatama läksime, ka ei mäleta.

Järgmine kord oli Egiptuses Blue Holes. Seal ma juba mäletan vaadet kaugele kaugele alla ja raisid ning seda, kuidas ma mingi koralli vastu jala katki tõmbasin ja sain teada, et korallid on väga teravad.

Muide sama vea tegin ka sel aastal. Tean küll, aga ikka kusagilt käega toetasin ja pöial jooksis päris pikalt verd. Seega haav oli sügav. Peale seda kerge hirm oli, et äkki vool kannab kasvõi kogemata kõhtupidi kuhugi otsa ja siis ilu kõik rikutud.

Aga maski ja toruga tunnen end hetkel küll juba väga vabalt. Tegelikult on meil ainult laste maskid ja see, kumb parajasti ette satub, sõltub sellest, kumb laps kaasa tuleb. Üks mask aga mulle ei sobi ja vesi tuleb sisse.

Ükspäev kogesin küll imelikku asja, mida ehk rohkem kogeda ei tahaks. Nimelt vett maski alt välja puhuda ei õnnestunud, seega kui soolane vesi silma läks ja valus hakkas, tuli maks tühjaks valada. Aga nii kui pea veest välja pistsin, siis voolas soolane vesi nina kaudu otse kurku ja pani päris korralikult läkastama. Kui jälle korralikult hingata sain, lohutasin end sellega, et kõik torud said vähemalt korralikult puhtaks. Kunagi varem ei ole sellist asja juhtunud.

Aga meie hotellil on oma rand, kust saab riffile mereelu vaatama minna. Seekord õnnestus isegi kaheksajalga näha. Vesi on soe ning soolane vesi kannab hästi, nii et kalavaatlus on väga meeldiv tegevus.

Pildid on tehtud GoProga.