Merekobras

Kui olime just Hiiumaale läinud, käisime ühel juunikuu alguse päeval ka oma lemmikrannas Kalestes. Sel ajal on selles juulis-augustis popis rannas veel väga vaikne. Fotokas oli kaasas, aga jäi autosse.

Lapsed käisid juba vees ära. Mina ei läinud, sest jõudsin Hiiumaale koos palaviku ja kohutava köhaga (jah, saar meid sel aastal vastu võtta ei taha). Järsku vaatan, paremal kalda ääres, nii kümne meetri kaugusel, keegi ujub. Küsisin lastelt: “Kes seal ujub?” Jooksid kohale.
Lapsed omavahel.
“Part.”
“Ei ole part.”
“Hüljes.”
“Ei ole hüljes.”
“Saarmas.”
“Saarmas!”

Aga loomake keeras selle peale otsa ringi ja ujus minema. Tegin küll telefoniga pilti, aga sel pole antud juhul mingit väärtust. Käskisin siis lastel jälgida, kuhu loom ujub ja tõin autost fotoka ära. Ujus otse üle lahe teisele kaldale. Mul õnneks fotokotis ka 300 mm objektiiv, sain natuke suumida. Väga lähedale ta ei lasknud, läks vette ja ujus edasi. Kuna lapsed ka tulid mulle järele, siis roomamisel ei näinud mõtet.

Ja seda, et tegu on hoopis kopraga, sain teada alles õhtul. Kirjanduse andmetel toodi kobras Hiiumaale 70.ndate aastate lõpus ja praeguseks peaks tema arvukus olema juba üsna suur. Aga et liivases Kaleste rannas? Meil pole poolsaarel ühtegi jõe moodi kraavigi. Ei mine ega ema, kes töötas vanasti metskonnas, pole kopra elumärke varem näinud. Väga huvitab, kas keegi on. Ja mida ta ikkagi meres tegi?

Jääb ainult oletada, et eks ta mõnes metsa vesises loigus elab. Aga meil ju aasta algusest saadik väga kuiv. Lumi sulas juba jaanuaris ära ja vihma pole ka üleliia sadanud. Ju siis kuivas loik ära, aga vette nagu tahaks. Hiljem pole teda näha õnnestunud. Ka ei tulnud videolõik meres ujuvast koprat välja ja sellest on kahju.

Ehk oskab keegi kommenteerida. Ise ma sinna Kaleste metsa kolama tõenäoliselt nii pea ei satu.