Lastega Lätti – Tērvete looduspark
Läti on lastega peredele 1000 võimaluse maa ja juba päris piiri lähedal saab teha täiesti toreda ringi. Kui aga minna juba Riiast kaugemale, siis külastamist tasub kindlasti Tērvete looduspark (Tērvete Dabas Parkas)
Tērvete on küla Lõuna-Lätis, Riiast tuleks võtta suund Jelgava poole. Kaart ütleb, et kodust, Tallinnast, on sinna 381 km ja viis tundi sõitu ja seda siis, kui vahepeal Pärnus või Riias pausi ei tee, aga latega liikudes tuleb teha niikuinii. Seega alustasime varakult.
Tērvete küla asub Tērvete jõe ääres. Tērvete asub paigas, kus asus semgalite Tērvete muinaslinnus. Muide, selle linnuse kohale on ka praegu ehitatud puulinnus ja sinna saab ka sisse piiluda.
Aga pargis on võimalik sattuda fantaasiamaailma ja hingata sisse männimetsa värsket õhku. Muide, majesteetlike puude vaus ulatub kuni kolmesaja aastani. Tervete loodupark on vägi sobiv lastega peredele, sest pargis on koos loodus ja muinasjutt. Pargi külastuseks soovitatakse varuda vähemalt kolm tundi ja popimad kohad on vaatetorn, Muinasjutumets, Päkapikkude mets ja mänguväljak. Kuna vahemaad on pikad, siis tasub aega varuda küll.
Tērvete looduspargis võib leida mitte ainult puuskulptuuridena kujutatud muinasjututegelasi ja kirjanik A. Brigadere juttude kangelasi – Sprīdītist (Pöialpoiss) ja Lutausi (Lontkõrv), metsakuningat õukonnaga, Annelit sõpradega, toredat pöialpoiste peret –, vaid ka “elavaid” muinasjututegelasi.
Meie jõudsime Tervetesse umbes kell viis. Parklaid on mitmeid ja autosid neid väga palju. Erepilet maksis 14 eurot ja selle eest sai igaüks käepaela ja pargi kaardi.
Esimesena sattusime seenemetsa.
Jalutasime Päkapikumetsa.
Siis ronisime vaatetorni. All on muide vaataputka ja rongipeatus, kui tagasi enam minna ei jaksa.
Siis ma ei teagi, mis selle linnaku nimi oli. Mänguväljak? Ehitustööd veel käisid.
Ja siis Muinasjutumetsa. Õnnek oli nõid (Ragnars) juba ukse kinni keeranud.
Siis aga hakkas sadama ja otsustasime enne labürinti tagasi keerata. Niigi oli kell juba palju ja mets inimtühi.
Muide, park suletakse kell 19, aga kedagi välja ei aeta. Jaluta või hommikuni. Ja tõenäoliselt saab sealt peale 19 ka täiesti niisama sisse hiilida. Mingit piletikontrolli ega piiksuväravat ei olnud.
Kuna sadas ja paremat plaani ei olnud, siis läksime kohaliku RMK (Mammadaba) Gulbju järve äärde. Sinna võib ka looduspargist otse matkata, seega väga lähedal. Krunt oli tõkkepuuga, aga kedagi näha ei olnud. Putka ukselt leitud kohaliku järvevalvuri telefoni number ei vastanud. Siis aga soovitasid puhkajad sõita tõkkepuu ette, et siis keegi tuleb. Sõitsime ja kohe tuligi inimene, kes esimese asjana teatas, et tema inglise keelt ei räägi. Et kui on nii, siis tsaupakaa.
Selgus, et mingit ägedat telkimisplatsi ei olegi, tuleks sinna samasse tõkkepuu juurde panna. Telk on 8 eurot ja kuna sadas, siis ta kohe mitte kuidagi seda meile müüa ei tahtnud. Vene keel oli tädi juba õige leebeks muutnud. Nii saime 20 eest onni järve kaldal, voodid-padjad-elekter kõik puha sees, lisaks omaenda paadisild, et kala püüda. Tegelikult käivad kõik seal järve ääres kala püüdmas. Naabrid küsisid, kuidas näkkab ja krundivaht kutsus ka teine kord tagasi kala püüdma. Ilus koht küll, aga no kas peab selleks just nii kaugele sõitma 😀
Kuna olime ikka veel Tervetes, siis otsustasime hommikul seal labürindis ikkagi ära käia, aga valisime vale parkla ja vale värava. Käepaelad küll olid, aga kell oli liiga varane, et sealt suunast lähenemine tunduks reaalne. Nii jõe sillal olev piletimüügitädi meid edasi ei lasknudki. Uus päev ja uus pilet. Tagantjärele tarkus ütleb, et oleks peaväravast läinud, poleks probleemi olnud. Lapsed olid küll pettunud, aga ei hakanud ka uuesti sinna minema. Käisime hoopis parklast üle tee linnuses ära, ostsime kohalikust poest jäätist ja sõitsime edasi Leetu. Mis edasi sai, sellest saab lugeda juba siit: Lastega Poolas Masuurias.
