16. Kõpu poolsaare külade päev Ojakülas
Läheks siis oma jutuga veel natuke Turu saarestikust tagasi. Nimelt toimus 29. juulil 16. Kõpu poolsaare külade päev meie külas. Seda, et pean seal osaline olema, teadsin juba märtsis. Võtsin siis juba täie raha eest. Kirja panen kolm eredamat seika, kuigi sebimist jagus mitmeks päevaks.
Tõmmu käpa pildid
Kunagi ei olnud Hiiumaal teada ühtegi tõmmu käpa leiukohta. Mul on meeles, et ma käisin kuuendas klassis, aga see võis ka olla teisiti. Igal juhul osalesin mingil konkursil, kus pidi kirjutama oma talust. Kirjutasin siis, et kasvavad mul siin nurmenukk, sinilill, võilill, tõmmu käpp jne. Täiesti suvaline loetelu. See töö oli pastakaga paberile kirjutatud, nii et mingit jälge mulle ei jäänud. Aasta võis siis olla 1990. Kindlasti leiaks mingi diplomi, aga ei hakka otsima.
Igal juhul peale seda tuli vanematele kõne, et mida see laps sonib ja tuli välja, et ei sonigi. Taimi olen ma juba maast-madalast päris hästi tundnud.
No peale seda on siin ikka igasugu rahvast uurimas-filmimas-pildistamas käinud. Ja tegelikult on neid käppasid ehk mujalgi, aga sellest pole lihtsalt teada antud. Tegelikkuses on praegu seis kehv, sest notsud armastavad käpaliste juurtega maiustada, aga päris õue peal on ikka mõned veel alles.
Ühe sõnaga on Ojaküla selle käpaga seotud ja nii tuli mul panna 4 oma pilti fotolõuendile. Kuna suudan tegelda täpselt ühe projektiga korraga, siis hakkasin pilte tellima alles peale Rõõmsate Laste Festivali.
Minu lemmik pilditegija, Minu Print, oli aga juba läinud kuu lõpuni puhkusele. Mingis meeltesegaduses valisin oma lõuendid tellida Photopointist. Lihtsalt nad lubasid mulle need viie päevaga koju kätte tuua. Liiga ilus, et tõsi olla.
Ja nii loomulikult ei olnudki. Viie päeva pärast oli vaikus. Hakkasin siis paaniliselt otsima. Suhtlesin seal Photopointis kolme erineva inimesega, aga keegi neist ei tahtnud mulle öelda, millise kulleri kätte mu pildid anti. Küsisin Kärdla Postkontorist, et ehk on seal, sest oleks jõudnud veel ise järel käia ja tegelikult käis lõpuks ka siit naabrinaine isiklikult kohal. Ei midagi.
Pildid tegi siis lõpuks Hiiumaa Fotoprojekt. Nad võtsid mu laupäeval jutule, tegid lõuendid kohe valmis ja tõid Ojakülla veel ära ka. Milline teenidus! Ma olen neile elu lõpuni tänulik ja kiidan kindlasti igal võimalusel.
Aga Photopoint kandis mulle ilma igasuguse vaidluseta raha tagasi ja pilte kunagi hiljem i tulnud. Ju nad ei olnudki neid lõuendeid üldse teinud. Seepärast nad tõenäoliselt mulle kullerit öelda ei saanudki. Aja- ja närvikulu ikkagi suur.
Ojaküla unenägu
Siis tegime veel näidendit. Ka minul oli roll, kuigi ainult taustajõuna. Lastel oli natuke suurem osa. Peaaegu peanäitlejad, nagu nad ise ennast kutsusid. Proovi tuli siiski enne natuke teha 😀
Panen palju pilte, sest pildid on vinged. Loo point oli see, et kõik käisid küla vahel ja igas õues toimus midagi.
Lapsed tööle
Kuna viimasel koosolekul käidi välja mõte, et lisaks muudele toitlustajatele võivad ka lapsed midagi müüa, siis mulle jäi see mõte kummitama. Nii et annaks lastele esimese ettekujutuse sellest, kuidas see raha ikkagi tuleb. Nii ostsin Hiiumaale tulles Kärdla Konsumist kaasa Hiiumaa oma lehttaignat, viinerid sain poebussi pealt, nii et sai portsu viineripirukaid.
Siis olid veel linnast kaasas kaks pakki kamapalle ja kolm pakki iiriseid, et teha Kass Arturit. Tegime need muffinivormidesse.
Suured võised kakaosed ja pähklised küpsised olid kah head, aga lapsed ei osanud neile reklaami teha, nii et neid jäi kõige rohkem alles.
No ja siis veel metsmaasika-šokolaadi muffinid, millest said vähemalt minu uued lemmikud. Jagan retsepti lahkelt ka teiega. Seda enam, et hiljem selgus, et mu mõõdupurk, mida ma siiani 200 ml pidasin, oli tegelikult 2,8, seega kõike sai hoopis teistmoodi pandud, kui retseptis kirjas.
Lapsed siis ise seisidki laua taga ja müüsid. Kuidas neil arvutamine läks, mina ei tea, sest mina pidin veel lastetelgis tegutsema ja väikest jalutuskäiku külavahel läbi viima, aga etenduse alguseks ehk enne seitset panime igal juhul poe juba kinni.
Raha jagasin ilusti pooleks. Poole võtsin endale tooraine kulude katteks ja teise poole tegin laste vahel veel pooleks. Ütleme nii, et kommi saab nüüd poebussi pealt osta ja jääb veel järelegi.
Metsmaasika-šokolaadi muffinid
125 g võid
2 muna
2,8 dl hapukoort või maitsestamata jogurtit
2 dl suhkrut
5,5 dl jahu
Näpuotsaga soola
1 tl küpsetuspulbrit
75 g tumedat šokolaadi
Kuni 5 dl metsmaasikaid.
Sulata või ja jahuta.
Sega ühes kausis kuivained, teises muna, või ja hapukoor/jogurt.
Sega kõik kokku, lisa tükeldatud šokolaad ja kõige lõpuks mestmaasikad.
Küpseta 175 kraadi juures 25 minutit.
Ma arvan, et see võiks metsvaarikatega ka väga hea olla. Mmm, vaarikad ja šokolaad :p
