Eesti blogiauhinnad 2017 läbi fotoaparaadi
Õnnestus minulgi sel aastal seal ära käia. Ei, ma ei olnud nomineeritud, mina käisin Eesti blogiauhinnad 2017 galal pilti tegemas.
Kuidas ma sinna sattusin? Nagu ikka olin õigel ajal vales kohas või valel ajal õiges kohas. Igal juhul sattusin nägema, kui Marimell otsis oma üritusele fotograafe. Läikisin, sest tore üritus. Selle peale aga ütles tema, et mis sa laigid, tule tee parem pilte. Mõtlesin hetke ja leidsin, et miks mitte.
Sest kuidas ma muidu sinna oleks sattunud? Jälgin teemat juba aegade algusest peale, aga ennast kuhugi kategooriasse liigitada ei oska. Ei ole nagu kultuur ega looming ega nii väga eluline ka ei ole, onju. Ja nii väga nagu ka ei taha, et oleks savi, kus kategoorias olla. Tundus, et võiks olla omaette 40+ blogijate kategooria aga seda ei ole ja tõenäoliselt ei tule ka.
Kõrvalseisja pilgu läbi tundus see olevat selline nooremate inimeste enese näitamise üritus. Väga sebimist ja lobisemist silma ei hakanud. Algul olid kõik nii tõsised ka, nii et emotsioonipilte oli raske leida. Enamik toimetas ikka oma sektsioonis või rääkis oma kaaslasega. Ja ma kujutasin omale ette, et rahvast on seal kõvasti rohkem.
Õnnestus omalgi mõnd tuttavat kohata ja näha palju uusi nägusid, kelle tegemiste vastu tärkas peale auhindade jagamist huvi. Kuigi ma ise kirjutan, tuleb välja, et teiste tegemisi jälgin ikka kehvasti.
Ja pildistamisest. Täitsa ausalt oli elu esimene ööklubi kogemus ja hommikul Õhtulehe pilte vaadates tuli küll tunne, et ma hävisin ikka sajaga. Siis vaatasin oma pilte uuesti ja pole see asi nii hull midagi. Minul võrreldes nendega hoopis teine lähenemine ja vaatenurk. Välguga siiski feilisin, aga sellega tegelen siis, kui peaks jälle kunagi midagi sellist tegema juhtuma.
Aga inimesed oldi ilusad ja säravad ning ilusaid inimesi ja ehedaid emotsioone on alati põnev pildistada. Uus kogemus oli koos pikkade meestega lava ees vehkida ja tõdeda, et ka pildistamine on rohkem meeste töö. Ja mingi filtri põrutasin fotokale juba klubis peale, sest tundus, et see võtab ööklubilikku värvidemängu vähemaks. Nüüd on mul sellised tuhmid pildid.
Aga muidu väga vinks-vonks üritus ning just sellist masti kogemus ja emotsioon, mis mulle meeldib, nii et kindlasti tahaks midagi sellist oma elus veel teha. Panen siia ka paar juhuslikku pilti peomelust. Kõik pildid leiab Dropboxist.
Delfi galerii on: SIIN.
Objektiiviga toetas PHOTOPOINT.
Preeriakyyliku käevõru kohta olin varem tema blogist lugenud. Nii kui märkasin, pildistasin ära. Tegelikult oli ta ilma käevõruta ka täiesti äratuntav.
