Kõrvemaa metsades ja rabades
Teisipäeval käisin ühel seminaril, mis oli suunatud treeneritele (eriti noortega tegelevatele) ja sealt jäi kõrva mõte, et 50% lastest on mõne liikumistrenniga hõivatud, mis on hea, aga 3-4 trenni nädalas ei kata lapse kogu nädala liikumisvajadust. Mitteliikumine on kiiresti suurenev trend ja kuna kodupoolne tähelepanu on ka kesine, siis tegeldakse asjaga kooli kaudu.
Kuigi meie pere täiskasvanud on ikka väga liikuvad ja toas teleka ees ei passi, ei ole me oma lastele seda põhimõtet küll kuidagi sisse juurutada suutnud. Jah, me käime kogu perega väljas, aga millise hinnaga. Noored on aru saanud, et me ei kannata seda, kui nad hästi läbi kostvas kortermajas täiest kõrist röökima pistavad ja nad jäetakse rahule. Ime, et selle kiunumise peale keegi veel lastekaitset pole kutsunud. Nende arvates on lapsel õigus terve päeva mõne ekraani ees passida. Ma saan aru, et siinse nooruse põhitegevus on TicTocis üksteise nägusid vahtida, sest tegin omadelegi ettepaneku, et olgu TicToc, aga tehke videoid õues erinevatest kohtadest. Ei pidavat kedagi huvitama. Nägu näed reaalselt koolis iga päev ju, aga need, kes toast välja ei saa, jäävad maailmapildilt küll kasinaks. Ma olen vist mõistmiseks liiga vana.
Ühe sõnaga vahel jääb suurte soov peale, vahel noorte ja vahel ei viitsigi vaielda. Näiteks laupäeval. Issi oli tööl ja mina pidin oma jõududega midagi ette võtma. Peale ühe ja teisi plaani tutvustamist läks lahti kahehäälne ving ja mina tegin kiire otsuse, et lähen esimese rongiga üksi Aegviitu ning tehku teised siis mida tahavad. Hea, et taipasin ratta ka kaasa võtta, sest vahemaad on seal pikad.
Nii Hakkasingi mööda RMK Oandu-Ikla matkateed Jussi nõmme poole minema, plaaniga põigata sisse mõnda rabasse.
Kõigepealt Linajärv. Nimi tundus kuidagi tuttav, aga selle järve ääres ei ole ma käinud. Tuleb välja, et Kõrvemaa on Linajärvi täis, neid on suisa 3.
Linajärve kõrval on Linamägi ja selle ületamine oli paras katsumus. Samas vaade ilus, nagu kõrgelt ikka. Tagasiteel otsustasin seda katsumust võimalusel vältida.
Ännijärv
See ei jää matkatee äärde, aga olin aasta tagasi jalgrattamatkatehnika meistrivõistlustel just selle järve kõrval kohtunikuks ning oli aega tutvuda. Seega tegin haagi, et järv ka sel aastal üle vaadata. Kui aasta tagasi oli järv täiesti vaikne, siis sel korral üllatas kalameeste rohkus.
Harakaraba ja Harakajärv
Sinna rabaserva jätsin oma jalgratta, et see rabas liikumist segama ei hakkaks. Tegelikkuses on see pisike rabake, millest läheb läbi laudtee ja oleks võinud ikka rattaga edasi minna. Harakajärv on aga lummav. Veetsin seal kallastel päris pikalt aega, küll jõhvikaid korjates, küll niisama päikesepaistet nautides. Milline vaikus, ei haugu koerad, ei sõida autod ei kolista rong.
Edasi sattusin Riistakõrve rappa. Ka sealt ei vii RMK matkarada läbi. Isegi mitte lähedalt. Ometi viib sinna täiesti arvestatav tee, kusjuures ringikujuline, nii et soovitan mööda seda väike haak kindlasti sisse teha. See on juba natuke võimsam raba, kus lisaks muule olid jõhvikad pöidlaotsa suurused.
No ja siis oligi juba aeg tagasi tulla. Tagasitee valisin Google abiga ja see valis tee kuhu ma kindlasti enam tagasi ei lähe, kuigi panin selle raja Endomondosse ka kirja. Algatuseks metsateo tulemusel suured mudased roopad, hiljem murdunud puud, mõned kahtlased kraaviületused ja veel hiljem lihtsalt rada üle põllu. Ma poleks läinud, aga jäljed poril näitasid, et siit on üsna hiljuti käidud. Teiselt poolt kuhugi ikka saab. Rada ikkagi viib kusagilt kuhugi ja eks siis vaatab uuesti. Rongini oli aega piisavalt.
Ja veel. Metsas oli loomulikult ka seeni ja suuri ilusaid pohli, aga mina ei taibanud kodust peale fotoka midagi kaasa võtta. Karbi, kuhu jõhvikaid korjasin, ostsin ka teadlikult koos lõunasöögiga Aegviidu poest. Aga keha ja vaim puhkasid küll mõnuga, tabasin end tihti omaette naeratamast, ja see on peamine.
Rohkem käimisi: MATKAD
Rohkem fotosid: FOTO
Ja nüüd siis Kõrvemaa läbi hunniku looduspiltide.
