Mõtisklus, mida ja miks ma pildistan?
Mulle meeldib pildistada. Ma pildistan tõenäoliselt palju, mille peale tihti küsitakse, aga miks? Ma ei pane kõiki neid pilte ju omale seinale. Ja miks ma tahan oma pilte ka teistele näidata? Miks ma tahan, et mõnele meeldiks ka? Küsimus on õigustatud, sest igasugu jama on ilma minutagi maailm täis. Ja kui fotogruppides üksteise kallal nokkimist vaadata, siis tasubki kõik vaid oma arvutisse jätta 😀
Mida ma pildistan?
Pildistan loodust, maastiku ja hetki nii inimesega kui ilma. Minu lemmikud on emotsioonid, liikumine, värvid. Portreefoto stuudios või e-poe tootefoto on minu jaoks liiga staatilised ja liiga raamides, aga ei saa öelda, et ei ole teinud 😀
Kuigi portreest ma siiski ära ei ütle. Mulle väga meeldib pildistada lasteaia lõpuraamatute pilte. Selleks on vaja saada lastega ruttu hea kontakt ja siis tabada hetke, mil ta on omas elemendis. Ja see kontakt on siiani kõigiga saavutatud. Mõned lapsed tahavad väga esineda, teised on häbelikud ja just see on põnev. Kahjuks see on väga hooajaline töö. Või ei ole?
Matkapilte teen selleks, et näidata Eestimaa ilu ja motiveerida ka teisi toast välja minema. Vaata ükskõik millist postitust lehel MATKAD.
Tegelikkuses ma vist lihtsalt pildistan elu. Oma elu. Oma pere elu. Või olen ma hoopis maastikufotograaf? Aga kindlasti mitte loodusfotograaf. Mulle meeldivad ka üritused ja melu, aga sinna lastakse harva ligi. Seda nauditavamad on muidugi need vähesed hetked. Näiteks EBA 2017.
Aga kõigest rohkem meeldib mulle oma olemasoleva materjaliga mängida ehk siis fotomanipulatsioonid PhotoShopis (näiteks Söögikapa). Just enda materjaliga, mitte fotopangast ostetuga. Tahaks veel täiesti fantaasiapiltideni edasi minna, aga selleks on vaja väga häid ideid.
Kogemus
Peegelkaamera on olnud üle 10 aasta. Mõned koolitused alates nupukoolitusest kuni portree ja kodustuudioni välja on läbitud. Kodustuudio oleks äga, aga mul pole selleks siiski oma kodus ruumi.
Ma arvan, et ma olen tohutult arenenud, sest ma suudan saavutada sellise pildi nagu ma tahan. Kah ilma töötlemata. Arvutis suudan ma siluda kortse ja pekivolte. Aga kõige selle juures arvan, et inimene on ilus just sellisena nagu ta on.
Sihid?
Tegelikult ma ei taha lihtsalt nuppu vajutada. See on tehniline oskus ja kõigil õpitav. Ma tahaks näha asju teistmoodi, teha teistmoodi, aga ma ei tea, kas selleks on lootust. Mingit suunda, kuhu areneda, hetkel nagu ei ole.
Kas mu enda jaoks sai nüüd pilt selgemaks? Lapsed ja üritused? Hetked, kus on vaja kiiresti reageerida? Mida teie arvate?
