Nädalavahetus lastega metsas: Mukri, Vanapagana metsamaja ja Saarjõe matkarada
Eestimaal on nii palju ilusaid paiku, kus võiks käia ikka ja jälle. Oleks ainult aega….
xxxxx
Selle projekti idee sündis juba eelmisel aastal ehk siis talvisel koolivaheajal. Mõte oli ööbida tasulises matkamajas. Ja mõte oli küll minna mõnel tööpäeval, aga tuli välja, et kõik potentsiaalsed kaaslased on hõivatud.
Aga külvatud seeme hakkas idanema nii hästi, et taheti ikkagi minna. Taheti kohe aasta algul minna. Siis lund ei olnud, aga mina oleks lund tahtnud. Aga polnudki midagi valida, onn oli esimesel nädalavahetusel juba kinni. Ja oli ka edaspidi. Esimene vaba nädalavahetus oli alles 27. jaanuaril. Niisiis Vanapagana metsamaja Järvamaal. (Vajab broneerimist ja maksab 35 raha ööpäev).
Minu eesmärk oli näidata lastele, et on võimalik ka teistmoodi. Et on olemas maju ilma elektrita ja veeta. Ja vaadata, kuidas nad üldse sellise projekti vastu võtavad. Seltskond sai komplekteeritud suhteliselt ühevanune. 6 last vanuses 6-9 (üks peaaegu 7, kaks 7, üks 8 ja kaks 9) ja 6 täiskasvanut.
Kui juba nii kaugele minna, siis võiks peale magamise veel midagi ette võtta. Mööda panin väljasõidu ajaga. Kuna minu lapsed on natuke raske iseloomuga ja muutuvad väsinud peast natuke problemaatiliseks, siis ei tahtnud päeva lihtsalt väga pikaks ajada.
Tegelikkus oli see, et esimeses peatuspaigas ehk Mukri rabas oleks võinud vabalt veel kauem olla. Lapsed tahavad ikka siin sorkida ja seal ronida. Raba oli jõhvikaid veel täis ja usujää megasile. Uisud oldi ka kaasas, aga siis selgus, et meil minna veel tund ja maja perenaine oli juba ahju tule teinud ja ootas seal ehk siis tahtis ise saabuvad näod üle vaadata, ja tuli kiirustada.
Võtsin siis mina meie juhtimise Mukrist Rassile enda peale ehk tegelikult ikka telefoni navigatsioon juhatas. Ja juhatas ta mööda mingeid eriti sopaseid kruusateid, kus liikumiskiirus oli suhteliselt aeglane. Sealt on vist nii või teisiti veel tund minna.
Samas nägime kohe peale raba tee ääres põtra, kes seisis ja poseeris täiesti rahulikult ja samas kohas teisel pool 4-5 kitse, aga nemad ei poseerinud, vaid panid kohe valge sabajupi vilkudes minema. Nii et pilti ei ole.
Muide, ühte põtra nägime hiljem veel. Nägime teistmoodi külasid ja tee ääres looklevat Navesti jõge ja mätaskeldrite kogumiga ja mõisaga Võidula küla. Ning palju matkaradadele viitavaid viitu.
Õhtul siis väike grill ja tšill õues. Tegelikult jäime isegi päris pikalt. Lapsed said värskes õhus koos toimetada ja ei mingit nutiseadmes passimist. Kel kaasas oligi, sel polnud levi niikuinii. Hämmastav kant ikka.
Aga hommikul sadas lörtsi. Sellegi poolest otsustasime enne koju minekut veel Saarjõe (8 km) matkarajale minna. Algusega Metsavenna lõkkekohast. Rajale saab läheneda mitmelt poolt, aga see metsavenna punker tundus juba huvitav.
Algus oli raske. See jäi just sinna piirkonda, kus eelmise aasta 17. augustil oli tromb üle käinud ja palju puid risti-rästi pikali loopinud. Muide, ma ei teadnud sellest midagi. Metsamaja perenaine rääkis, sest ka ümber maja oli väga palju tuulemurdu ja hiljem googeldasin ise ka.
Algul oli raja leidmine huvitav, lapsed läksid isegi puude vahelt otse, aga siis juba tüütu ja tempo oli ka megaaeglane. Jõele ka minna ei saanud, sest jõgi ei olnud jääs.
Ja nii juhtuski, et kui Saarjõe jõe äärest teele välja saime, tuli võtta vastu otsus otse mööda teed parklasse tagasi minna. Lapsed muutusid juba väga pahuraks ja virilaks. Aga oleks ehk saanud vältida. Oleks pidanud neile ükskõik mida süüa andma, me aga lootsime kohe jõuda järgmisse lõkkekohta ja tsiviliseeritult suppi keeta. Halb ilm ja rasked olud võtsid aga liiga palju energiat.
Aga kui lõpuks suppi sai, siis maitses see kausside tühjenemist ja juurde küsimist nähes tõenäoliselt nii hästi nagu ei kunagi varem. Koju jõudsime pimedas, kuigi me ei liitunud grupiga, kes tahtis veel Võidulas uuesti ära käia. Ju mingi sisetunne keelas ja öösel jäigi Noorem palavikku ja praegustel andmetel jäi sel nädalal igast perest veel teisigi. Kas nad just Noorema käest pisiku said, pole teada, sest peagu on väga palju igasugu jama liikumas, aga kurb ikka.
Niisiis vinge kant ja huvitav kogemus. Meile kõigile. Läheme sinna kindlasti millalgi tagasi, aga seekord juba telkidega ja vabasse loodusse. Lapsed saavad hakkama küll.
Järgmiste matkadeni!
Meie teised matkad: MATKAD
Veel mõned pildid lisaks.
