Perega Turu saarestikus: päev 1
Kolmapäev, 2. august 2017
Helsinki-Karnäs
Eellugu, kuidas meie teele sattus Turu saarestik, saab lugeda SIIT.
Niisiis põrutasime augustikuu esimesel kolmapäeval kella 14.00 Viking Line praamiga Gabriella Soome. Sõit kestis pea kolm tundi, seega laevalt maha alles kell 5. Siiski oli enne öömajale jäämist paar vaba tundi ees.
Esimesena võtsime suuna Karnäs poole, sest minu leitud info põhjal pidi seal olema Turu saarestiku rahvuspargi üks infopunktidest ehk siis lootus leida kaart, praamigraafik ja muud infot.
Lisaks tuli igalt poolt otsinguga välja kõigepealt Örö saar, kus pidavat olema saarestiku kõige pikem matkarada, või isegi kaks. Mõlemad üle 5 kilomeetri pikad. No et kui juba minna, siis ikka matkaks täis raha eest.
Reaalsus oli see, et sõite sellele saarele teevad eraoperaatorid ja hind on umbes täiskasvanutele 26 eurot ja lastele 13. Hakkas rahast kahju ja otsustasime hoopis minna Turu saarestiku ringile (saaristonrengastie).
Selle info leidsin praamivõimalusi otsides ehk siis kõigepealt leidsin lehe ferry.fi, kust on võimalik leida kõikvõimalikku infot Turu saarestiku praamiliikluse kohta ja seal see kaart vastu vaatas. No et näeb rohkemaid saari ja pealegi hoiab raha kokku.
Tegelikult saab Turu saarestiku rahvuspargis tasuta sõita tervelt neljale saarele: Jurmo, Björkö, Berghamn, Holma ja Högsåra saarele saab autoga Karnäse saare lähedalt ning me millegipärast ei käinud, nii et rahvusparki üldse seekord ei saanudki.
Karnäses käisime siiski ära. Mitte ühtegi praami, ainult sillad ja saarekesed. Sadam on suur, palju jahte, rahvast, majakesi elamiseks, söögikohti ja nende keskel imepisike mehitamata putka, kus sees oli üks interaktiivne monitor ja natuke soome- või rootsikeelseid brüžüüre. Vot sulle infopunkti. Aga eks kell oli juba õhtu ka. Vähemalt olime sinna sõites avastanud ühel pisikesel nimetul saarekesel tee ääres autole parkimiskoha ja täiesti vaba kalju. Hiljem selgus, et just see autole koha leidmine on üsna suur probleem.
Soomes kehtib igamehe õigus ehk võid igal pool ööbida, kui sa ei roni just inimeste aeda ja põllumaale. Tagantjärele kujunes sellest meie kõige ilusam ööbimine. Ilm oli ilus, päike loojus, vaade oli avar. Sai ujumas käia ja niisama soojal kaljul istuda. Öösel tõusis küll tuul, mis mulle tundus tegelikkusest tugevamana, nii et ma hakkasin ette kujutama, kuidas mu puu oksa kuivama riputatud ujumisriided merre lendavad ja kobisin telgist välja neid kokku korjama.
Rohkem leiab siit: MATKAD VÄLISMAAL
