Kolm päeva Fitlapiga
See, millest me üritame lahti saada, see mille vastu me võitleme, see tugevneb ja see püsib. Karl Jung
Tegelikult on see iga talvine lugu, aga selle-aastane algas sealt, kui kohtusin täpselt 22. jaanuaril kaaluga ja see näitas üle 70 kilo. Jah, peale laste sündi on kaal hiilivalt suurenenud, nii kilo aastas, aga et juba nii palju?Järgmisel päeval alustasin projekti iga päev 10 000 sammu, mille laiendus võiks siis olla projekt „Suveks saledaks“.
Vahepeal ostsin ka koju kaalu, varem pole mul sellist asja kunagi kodus olnud. Ronisin ükspäev, peale kaht nädalat käimist, ka oma uuele kaalule ja kuna käimisest pole küll mingit kaalumuutust toimunud, tegin ka Fitlapi lehele kolmepäevase tasuta konto.
Mida ma siis teada sain?
See, et me söömegi peaegu kogu aeg väga tervislikult. Igasugu suhkrud, soolad, õlid, jahud olen ammu just nende samade vastu välja vahetanud. Kuna kasvatan ise juurikaid, teen oma mahlad ja moosid ise (muide, osa ongi juba tehtud steviaga), isegi supipõhjad tegin ise, siis sööme väga palju neid. Retseptid on ka väga tuttavad ja täiesti kasutusel. Ja mulle maitseb muna, sink, pähklid, kodujuust, juurikad (eriti suvikõrvits) …. nii et ei mingeid üllatusi.
Ainuke, mis vist on probleemide põhjuseks, on kogused. Ma lihtsalt olen harjunud rohkem sööma. Süües lõunaks ära 100 g tatart, jääb minu kõht ikkagi tühjaks. Seda enam, et ma nüüd liigun rohkem, lisaks 10 000 sammule käin kolm korda nädalas ka kohalikus spordiklubis võimlemas. Ma ei ole kusagilt veel leidnud, palju liikumist nende kalorite juures ette on nähtud.
Lisaks ei sobi mulle ainult omale näiteks 100 g tatra keetmine. Või mida teha ülejäänud punaste ubadega või pooliku kohupiimaga või mangoga, kust on vajalikud grammid välja lõigatud? Siis ma pean ikka neid ube sealt lusika kaupa mitu päeva jutti välja võtma, et poolik purk raisku ei läheks.
Niisiis olin otsustanud seda kava omale esialgu mitte osta ja järelejäänud raha eest osta hoopis näiteks eesti kurki, mille kilo on Selveris juba 6 eurot. Liigun edasi rohkem ja söön edasi samamoodi. Lihtsalt ei mõtle selle toitumise peale nii palju. Isegi ei mõtle nende ülekilode peale rohkem. Ei võitle nendega (vaata esimest tsitaati). Tühi kõht aga tuletab kohe meelde, miks kõht tühi on, seega seda ei saa omale lubada. Kuigi elu on näidanud, et ka sel ajal aastast, kui ma ülekilodega ei võitle, ei lähe ka midagi alla. Lihtsalt võitlusele kuluv energia jääb millegi muu jaoks alles.
Muide, ma olen aastatega omale tekitanud garderoob, mis loodetavasti mu paks reisi varjavad ja peenikest pihta rõhutavad, sest ribide peale millegipärast rasvakihti kogunenud ei ole.
Ja täna oli postkasti potsatanud pakkumine, et iga blogipostituse eest tasuta päev juurde. Panin selle sama jutu siis sinna üles ja saan ka veel homme neid retsepte piiluda. Sõna “blogi” on lihtsalt minu jaoks magnet. Elame-näeme. Siia vast rohkem enam toitumisest ja kaalulangetamisest ei kirjuta. Kui just suurt huvi ei ole. Ja oma pere lemmiktoite ei jaga, sest ma olen kohutavalt kehv toidupildistaja. Fitlapis olen aga täiesti avalik. Vot nii!
