Minu projektid – kõik on võimalik!

Ma loen ikka seda Trumpi ja Kiosaki “Midase puudutust” ja ma pole veel teisest peatükist kaugemale jõudnud, sest vähemalt poolt teksti tuleb ligeda mõttega ja see tekitab uusi mõtteid. Teine pool on vaht, nagu Ameerika „eneseabiraamatutes“ ikka.

Eile õhtul lugesin jälle. Kui esimene peatükk rääkis tugevast tahtest millegi saavutamisel, siis teine keskendumise vajalikkusest selle saavutamisel.

„Me kõik teame inimesi, kes lubavad hakata dieeti pidama, kuid loobuvad kohe kui šokolaaditort lahti lõigatakse. Sama kehtib ka kehalise tegevuse kohta. Nad treenivad nädalakese, seejärel löövad käega ja lähevad lihasevalu alkoholiga leevendama ….. Tervis, rikkus ja rahulolu peegeldavad keskendumisvõimet. See on võime keskendada oma isiklikud jõud selle saavutamiseks, mida inimene elus tahab“ (Trump ja Kiosaki, Midase puudutus).

Ja mulle meenus see tsitaat täna hommikul, kui nägin siit statistikast, et eile käidi üht Marjamängude postitust 8 korda vaatamas. Keegi pidi sellest kusagil rääkima. Marjamängud on praegugi täiesti olemas, aga keegi pole enam ammu nende vastu mingit huvi üles näidanud. Ok, ma pole väga ise ka reklaaminud, sest mul ei ole visiitkaarte, mida nendega kaasa panna, aga Etsyst täiesti saadaval. Ühesõnaga ma sellele projektile mingil põhjusel enam ei keskendunud, kuigi selles nähti tulevikku. Ma olen ka selle kohta äriplaani kirjutanud. Tegelikult tuleks keskenduda nii kaua, kuni tuleb soovitud edu. Jah, enamik inimesi tahab elus kergemalt läbi saada ja annab alla, aga kergeid asju ei pidavat olemas olema. Kerge elu on illusioon.

Siinkohal on täiesti paslik mõelda kõikide oma projektid peale, millega olen viimase 4 aasta jooksul tegelenud. Tagantjärele vaadates on need olnud kõik täiesti toredad ja perspektiivikad projektid, aga mingil hetkel on fookus kadunud ja ma olen alustanud millegi muuga. Ja algus on algus.

Minu esimene projekt oli pitsiga kaunistatud t-särgid ja kotid. Siis ma ei teadnud veel, et üleöö ei juhtu absoluutselt mitte millegagi mitte midagi. Käisin kaks suve mööda laatu ja pettusin, sest tahtsin kohe palju müüa. Tegelikkuses sain päris paljud särgid ikkagi maha müüdud, aga osa on siiani alles. Kusjuures Etsys sellist ideed eriti näha ei ole, aga ka minu oma ei ole kuidagi klikanud. Võimalik, et ei oska mina teisi otsida ja teised mind. Kusjuures ma ei leidnud siit blogist vanu pilte nendest särkidest, need on Isetegija blogis (minge uurige mu ajalugu ka). Selle pitsi mustri mõtlesin ka ise välja. Brändinimi oli siis Pits ja sats. Olid alles ajad!

Siis tuligi Marjamäng. Marjamäng on minu enda pildistatud marjapiltidega mängukaardid. Trükile kulunud investeeringu sain tagasi ja siis hoog rauges. Tegelikult on praegune trükk minu jaoks natuke liiga õhukesel paberil ka. Võimalik, et kunagi teen kordustrüki ja pakin mängud kottide asemel karpi ka.

Järgmisena, 2014, tuli mul mõte hakata kuduma triibulisi helkurmütse. Jällegi täiesti omanäoline idee, aga turg ei hõisanud ja sinan see jäi. Osa mütse on veel alles ja lõngad on ka alles, nii et saaks hea tahtmise juures neid veel juurdegi kududa. Kusjuures ka neid uuemaid pilte siin blogis millegipärast ei ole. Pildil on kõige-kõige esimesed helkivad triibumütsid.

Nelja idee olid Haapsalu salli mustriga kudumid. Neid on mul kõige rohkem alles. Kudusin kastitäie randmekaid, aga randmesoojendajad on Eestis alles nüüd pildile tulnud (huvitav, et lääne mood jõuab Eestisse umbes kahe-aastase hilinemisega, kui mitte rohkem. Täiesti aiaaugust, aga praegu klikitakse iga päev ka väga palju minu Pinteresti tutvustavat postitust ja see on juba pea kolm aastat vana) ja läänes on konkurents väga tihe. Aga ma tahaks kunagi omada pitsiliste kudumite kollektsiooni, nii et ka see projekt ei ole lõplikult maha maetud.

Hetkel tuleb nüüd esimest korda päriselt keskenduda Imelooma projektile. Käisin eile jälle Loomeinkubaatoris, sest sain seal teise vooru ja edasi tuleb koostada äriplaan ning tõestada 5 minutiga komisjonile, et sinu ideest võiks asja saada. Eile oli siis tutvustav seminar. Hetkel olengi keskendunud mingi lisaväljundi väljamõtlemisele, sest ma ei usu, et ma ainult mütside õmblemisega tulevikus väga palju töötajaid oma firmasse palgata saaks, aga just seda nad seal ootavad. Koos oli umbes-täpselt 20 erinevat ideed ja ports väga vahvaid inimesi. Ma tahan sinna inkubaatorisse saada, ma kindlasti saan ka. Iseasi, kas see peab olema just see projekt või mõtleks välja midagi uut ning suurt ja laseks ennast sellega algusest peale torkida.

Näete, juba jälle ma olin valmis minema kergema vastupanu teed. Aga raamatut loen edasi, sest see on minu jaoks pärleid täis. Oleks selle raamatu varem leidnud või oleks keegi öelnud, et kõik on võimalik, oleks palju aega ja uusi algusi kokku hoidnud. Aga ju siis on kõige jaoks oma aega ja koht. Vinge on olla just praegu ja just siin.

Päikest!