Ma olen kogemuste sõltlane
Ma arvan, et inimesed jagunevad laias laastus kaheks: ühed, kes tegutsevad kohe ja teised, kes mõtlevad, kaaluvad, plaanivad ja ei tegutse kunagi. No ja seal keskel on siis need, kes plaanivad õigesti ja siis tegutsevad.
Mina olen kogemustesõltlane ehk tegutsen põhimõttel, enne teen ja siis mõtlen ning siis õpin oma vigadest. Ma ei tea, kas see on hea või on see halb.
Läbi aegade olen nii toimides sattunud igasugu huvitavatesse situatsioonidesse. Näiteks aastaid tagasi oli EASi ettevõtluskoolitusel koos igasugu värvikaid tegelasi, kelledest osade äriplaanid said küll üsna varsti teoks. Mäletan, et seal oli algustestis küsimus, et mitu korda oled sa elus pea ees tundmatusse hüpanud. Ma juba siis sain mingi numbri välja tuua.
Ka siin olen kohanud kaht teooriat: 9 korda mõõda, üks kord lõika või alusta kohe, muidu oled poole aasta pärast ikka veel samas kohas, aga kord juba alustades, hakkavad asjad ise liikuma. Ma ise arvan, et mul on lihtsam oma visiooni sõnastada või tõestada, kui mingi käega katsutav asi on ikkagi juba olemas.
Samas käisin täna oma Imelooma projektiga Loomeinkubaatoris ja tundsin ennast halvasti, et mul selle projekti avalikud asjad on nii poolikud. Ja nüüd olen veel rohkem kahe vahel, kas hakata kohe asju õigemaks sättima või oodata nendepoolne otsus ära. No et kui ma saan sinna sisse, siis saab ehk asjad kohe õigesti tehtud. Samas vaadates nimesid, kes seal programmis on, siis mina oma kodukootud ja väheambitsioonika projektiga vist erilist lootust ei peaks hellitama. Seda enam, et ma teen oma eesmärgi ära ka siis, kui nemad eitavalt vastavad ja see sai ka välja öeldud.
Teise vooru tahaks siiski just kogemuse saamise eesmärgil saada. Seal tuleb viie minutiga jällegi mingile komisjonile tõestada oma idee headust. Mul on tunne, et just see kogemus on mul puudu. Sest nagu varem öeldud, olen ma palju õppinud läbi kogemuse. Oma esimese äriplaaniga EASis kukkusin kolinal. Samas ei ole ma ka seda ideed veel praeguseks maha matnud, sest mulle ei tundu see nii halb plaan. Lihtsalt ma ei osanud seda piisavalt veenvalt esitada.
Marjamängu projekt tekitas juba olulisemalt rohkem huvi, aga mul omal polnud enam huvi sellega edasi minna. Igasugu laienemisplaane oli ja näiteks EKA-rahvast see isegi vaimustas. Käisin ka seal ühel koduste perenaiste motivatsioonikursusel. Võimalik, et igal asjal on oma aeg ja koht ning ka see aeg pole veel küps.
Ja nüüd samuti hetkemõtte ajel Loomeinkubaatori liitumisavaldust täites olin ma juba suhteliselt konkreetne. Muidugi tunnen, et ma põrusin kahe aasta eesmärkidega. Selleks oli kõigest omale palka maksta. Jäi mulje, et nad oleks ulmelisemat lendu kuulda soovinud. Nii et jällegi tarkusetera – unista suurelt ja lisa sinna veel natuke juurde. Ulmelistest ideedest mul iseenesest puudust ei ole. Elame-näeme.
Sellised kogemused on võtnud ära hirmu, et mis nüüd mina või kuhu nüüd mina. Jah, alati on paremaid, aga samas ka vastupidi. Kõik on suhteline. Isegi äraütlemised on lihtsalt kellegi subjektiivne arvamus sel hetkel ja minu tubliduse või mittetublidusega pole sel mingit pistmist.
Eks ma olen ikka ebaedu kõvasti põdenud. Kohe meenub minu esimene fotokoolitus Rahvaülikoolis. See oli siis, kui Noorem polnud veel sündinudki ja kestis terve õppeaasta ning lõppes kevadel näitusega.
Ning lõpuks hinnati sinu väljapanekut, kui tervikut. Mida valisid, kuidas see oli esitatud, kuidas oli paigutatud, kuidas sa oma valikut kaitsesid. Mul läks halvasti ehk siis minu maitse ei kattunud komisjonis olnud nimekate meeste arvamusega. Tegelikult jällegi väga väärtuslik kogemus, sest need mehed olid/on tegelikult väga värvikad tegelased, aga nad esindasid üht väga kitsast inimrühma (sugu, vanus, see, millega nad tegelesid) ja lihtsalt nii tuligi seda võtta. Nad ei olnud minu sihtrühm. Aga ma olin väga nördinud ning ime, et ma üldse fotograafiaga edasi tegelema jäin. Mingit erilist edu sel alal pole mul küll siiani, aga kui ma praegu peaks oma fotodest näitust kokku panema, siis ma teeks seda muidugi teistmoodi.
Ühesõnaga ma olen kogemuste sõltlane. Ja tõenäoliselt natuke uudishimulik ka. Ning mõni ütleks kindlasti, et harilik lahmija 😀
Kas sina oled unistaja või tegutseja tüüp? Täitsa huvitav oleks lugeda.
