Nohust, köhast ja seelikust
Oli äärmiselt huvitav nädal. Kui esmaspäeval oli veel kõigest hääl ära, siis teisipäeval läks nina nii kinni, et mitte mingit toidu maitset ei tunne ja lõhnadest ei tasu rääkidagi. Nina on täiesti kinni siiani, kuigi võiks ju juba paremaks minema hakata. Asi on muidugi juba nii palju edasi arenenud, et hääl on tagasi, aga asemel on iga-novembrine köha.
Iga jumala PÖFF ma piinlen seal, lutsin kommi, joon vett, hoian salli ligi, et saaks sinna sisse köhida. Sel aastal ma esimesel nädalal PÖFFile ei jõudnudki ja siis veel imestasin, et kuidas ma sel aastal ei köhi. Ära sõnusin ja täna, viimasel päeval, lähen siis esimest filmi vaatama. Varem lihtsalt ei jaksanud ja ei julgenud.
Lutsukommid on ka veel ostmata. Täiesti hämmastav on see, et absoluutselt iga kord, kui mul kusagil avalikus kohas köhahoog peale tuleb, leidub keegi, kes annab mulle kommi. Nii kinos kui ka sama kogemus tabas mind neljapäeval bussis. Käisin Vanema õe seeliku jaoks Abakhanist täpilist kangast toomas. Neil oli seal reedel mingi karneval. Minek õnnestus suurepäraselt, aga tagasi tulles tuli köhahoog peale. Bussist maha ka ei läinud, sest Nooremal oli puhkepäev ja ta keeldus minuga poodi tulemast, seega tegi üksi kodu pahandust. Ei tahtnud talle lisa 15 minutit kinkida. Ja nagu võluväel jõudis a sel päeval minuni väga mõnus läbipaistvas paberis piparmündi lutsukomm. Hakkan neid kindlasti ise ka ostma, kui muidugi leian. Siiani olen igasugu Kalevi karamellidega läbi ajanud (barbariss, kirss ja mis need ongi). Kalevil on vist ka mingi piparmünt, aga see ei ole kindlasti läbipaistvas paberis.
Ja kuna seda taudi saatis paar päeva ka mingi väike vastik palavik, mis teatavasti mõjub moraalile väga halvasti, siis ma tundsin umbes reedel, et enam ei jaksa.
Huvitav on aga see, et peale seda, kui ma olin võtnud vastu otsuse, et tõesti mitte kellegagi ei juhtu mitte midagi, kui ma täna enam mitte midagi ei tee, hakkasin ma tööle ja sain ka väga palju tehtud. Asjadel on hoopis teine minek, kui sul ei ole kuklas kohustust PEAB. Ma loodan, et see väärtuslik kogemus jääb meelde ja ma suudan ka tulevikus selle tunde uuesti genereerida.
Pildil siis laps oma karnevalikostüümi ja auhinnaga. Ma tundsin ennast reede õhtul ikka tõelise kangelasena, kui ainult tuliuue seeliku eest juba auhindu antakse. Seelik on küll täiskloss ja sinna kulus terve meeter kangast, et saada kõigest 30 sentimeetrit seelikut. Aga sellik on ilus ja loodetavasti saab seda ka suvel mujal kanda. Vanem pakkus küll lahkelt, et jääb järgmiseks aastaks Nooremale karnevalile, aga ma olen kindel, siis on juba hoopis teine teema.
