Minu uus sügiskomplekt
Olid head randmekad ja teenisid mind ausalt, aga olid valged ja läksid seega nii mustaks, et otsustasin kevadel neid pesumasinas pesta ja sinna need läksid. Ei läinud katki, kokku läksid ja tulid prügikasti visata. Vahepeal oli minust aga saanud randmekafänn.
Nüüd aga hakkasid hommikul last jalgrattaga lasteaeda viies käed külmetama, seega tekkis reaalne probleem. Võtsin oma uue lemmikraamatu, Pitsilised koekirjad, valisin mustri ja hakkasin kuduma. Lõng sai ostetud kevadel ühe sussiprojekti tarvis, aga heegeldasin, mis ma heegeldasin ja harutasin, mis ma harutasin, mina selle mustriga omale susse jalga ei saa, sest minu jala jaoks need proportsioonid lihtsalt ei sobi. Seega harutasin motiivid lõplikult üles ja oma kudumite jaoks just paras lõng kasutada.
Uuendusena kudusin randmekatele üles kaks sõrme. Katsetused veel käivad, kas oli väärt otsus. Algatuseks panin silmade jagamisega niikuinii puusse.
Nüüd tekkis teine probleem veel. Nimelt ka kõrvad külmetavad, aga villast mütsi veel ei taha. Nii tegin sama mustriga peapaela ka juurde. Nüüd hakkan ka Eestis peapaelakultuuri levitama. Peaasi, et lumi nüüd kohe maha ei tuleks ja ei peaks talvekomplektile üle minema. Muidugi üks rõngassall, labakud ja müts oleks ka paras väljakutse.
Tehnilistest andmetest varras number 4, lõng villane (Drops Karisma), lõnga kulus 76 g ehk siis kaks tokki tuleb osta. Peapael kootud number 4 ringvarrastega alt üles. Lõin 80 silma. Muster Leili Reimanni raamatust pitsiilised koekirjad number 66 (lk 142).
Muster ei saanud minu lemmikuks ehk siis keerukus ei anna oodatud efekti, aga proovitud sai ja tõenäoliselt rohkem ei kasuta. Raamatus on pitsmustreid oi kui palju ja kõiki tahaks ju proovida.
