Suvine puhkus: 1 osa – Lottemaa
Kõigepealt sai jaanuaris otsustatud, et 15. augustil lähen ma ühe tuttavaga Soome Karurajale matkama, mõned teised tuttavad olid sellest ideest veel huvitatud. Lubasin ära organiseerida ja giidiks olla. Siis aga vahetas idee autor töökohta ja ei saanud enam tulla ning ise ma ka nii väga minna ei tahtnud, et oleks sebima hakanud. Jaksu mul ju sel aastal eriti üle ei ole. Kõige suure probleem oli see, et kummalgi meist ei ole autot, millega nii pikk sõit ette võtta. Häbi on, aga nii läks, et ma sel suvel siis ka ilma lasteta puhkust ei saanudki. Selline huvitav ring: selleks, et puhata, peab jaksama sebida. Kui sebida ei jaksa, siis puhata ei saa.
Selle asemel sebisin omale „perepuhkuse“. Seda, et perepuhkus pole puhkus, teavad vist kõik, aga noh vähemalt huvitav oli.
Kaks nädalat tagasi oli täpselt samasugune vihmane ilm nagu täna. Ilmaprognoos lubas vihma jätkumist nädala lõpuni. Mõtlesime, mida ette võtta. Peaks kuhugi sõitma, aga et pilve alt pääseda, peaks sõitma kaugemale. Ühtegi soodsat viimase hetke lennupiletit silma ei hakanud. Kaalumisele jäi Läti ja Rootsi kruiis. Viimaseks oleks pidanud otsima sooduskoode, seega Läti.
Kuna teisipäevaks lubas kah väga halba ilma, aga kolmapäev pidi Hiiumaalt väljas juba parem olema, lükkasime väljasõidu päevakese edasi. Kiiresti koostatud plaan nägi üldjoontes välja selline, et esimene päev Lottemaa, ööbimine Eestis ja telgis. Edasi kaks ööd Riias (ma ei tea, miks mitte Jurmalas) ja siis vaatame edasi, kuidas jaksu ja ilma on. Mõeldud tehtud. Leidsin soodsa korteri Riia kesklinnas, ostsin praamipileti ja jäigi veel pakkimine. Kuna ilm oli vihmane ja õues midagi teha ei saanud, jäi selleks ka piisavalt aega. Pakkisin kaasa hunniku vahetusriideid, sest märgade riietega ei ole hea olla. Telk, magamiskotid, matid sõidavad juba suvi läbi autos kaasa. Sool-suhkur-pudruhelbed-moos ja oligi vist kõik.
Niisiis kolmapäeval äratus 7.42, et jõuda 10.00 praami peale. Pärnus käisime veel söömas ka ja ostsime kilekeebid, nii et Lottemaale väga vara ei jõudnud. Sadas endiselt paduvihma. Hiigelsuures parklas oli isegi oma 25 autot – lätlased, soomlased, venelased, aga isegi mõni eestlane ka. Ostsime rongipiletid ka, et algatuseks kohe mitte läbimärjaks saada. Tegelikkuses oleks jala varem kohale jõudnud. Rongijuht ka selle vihmaga eriti ei pingutanud.
Lottemaal polnud selle vihmaga õues suur midagi teha, nii tiksusime majast majja ja etenduselt etendusele. Ilma plussiks oligi see, et rahvast ei olnud. Samad näitlejad tiksusid ka majast majja ja etenduselt etendusele ja tegid ka kaasa ning vahepeal said lapsed suisa privaat-tähelepanu. Täis majaga seda vaevalt saaks.
Selle, et see pidu juba kell 6 kinni pannakse, olime muidugi kahe silma vahele jätnud, nii et ühel hetkel lasid need läbiligunenud Lotted, Susumud ja jänesed jalga ja tuli välja tulla. Palju jäi veel nägemata ja tegemata. Nii et selline huvitav kogemus. Ühelt poolt selline mõnus ühe pundiga toimetamine, teiselt poolt kuiva ilmaga oleks kindlasti omal parem olnud. Minul oli küll vahepeal külm, aga ma keskendusin ka rohkem pildistamisele-filmimisele, kui mängudest osa võtsin. Vahel muidugi sunniti ikkagi. Mingis meeltesegaduses ma kummikuid kaasa võtnud ei olnud ja teksad said ka üsna ruttu läbimärjaks.
Edasi hakkasime siis mööda Vana-Riia maanteed Läti poole kulgema. Käisime Kabli rannas. Seal tuli kusjuures jalajälgedes kuiv liiv välja, nii et ülemäära sadanud vist polnud. Liisa kooris ennast paljaks ja käis vees. Meil polnu rätikutki kaasas. Meie lastel ikka arusaam, et kui on vesi, tuleb sisse ronida. Õnneks haigeks keegi ei jäänud.
Tee ääres mändide all hakkas sirmikuid silma. Kuna ma pole neid juba mitu aastat leidnud (Hiiumaal kuivad suved ja mandril ei tea, kus on), rabasin ühe kaasa. Pärast enam rohkem ei leidnudki. Mingist külapoest sai võid ja siidrit ostetud ja sirmik õhtul lõkkele visatud. Muide, väga hea sai.
Ööbima jäime Krapi telkimisalale. Seal on hullult palju lõkkekohti ja tippajal pidavat vist ka väga kärarikas olema. Hetkel hakkas seal umbes 4-5 ööbijat silma, nii et väga privaatne. Kuigi seal telkimisplatsil puid ei ole ja kodust unustasime ka kaasa võtta, õnnestus siiski kuivanud oksi koguda ja lõke üles teha. Nii sai ka sokke ja kingi kuivatada, sest pole teada, mida ilm edaspidi teeb. Tol hetkel õnneks enam ei sadanud.
Magama läksid teised telki ja mina rippkiike. Meil on kolmene telk, nii et kõik korraga telkida ei saagi.
Järgneb …..