Paunküla mägede matkarajal

Tegelikult ma pidin sel nädalavahetusel olema kanuuga Kasaril, kas ma olen juba maininud? Aga kuna tervis vedas alt, jäi minemata. Köhida oleks võinud metsas ka, aga kartsin, et nädal haigust on oma jälje jätnud ja puht füüsiliselt ei jaksa.

Ilmad on meil praegu nii ilusad ja soojad, et oleks patt linnas ja toas passida ning laste tempos kõndida jõuan ikka, seega tuli teha plaan. Pakkusin välja erinevaid linnalähedasi kohti, mille külastamine on omal hinge peal ja Issi klikkas Rõõsa mõttega. Tal pole sel aastal veel puhkust olnud ja on pidanud enamiku kauneid päevi pimedas kontoris mööda saatma. Mind  ennast erutas see kant ka. Olen seal Jaan Künnapi Alpiklubiga paar kord uut aastat käinud vastu võtmas (Rõõsa mäel ja Suure Kaksjärve ääres)  ja ikka valgel ajal jalutamas ka. Uuendaks meeleldi seda  tutvust.

Seekord seadsime sammud Paunküla mägede matkarajale. Paunküla metsad on väga vaheldusrikkad: seal on metsa, on mäge, on raba, on järvi ja on mõnu pikk vallseljak. Talvel näeks sealt kindlasti kaugele, praegu on juba puude lehed ees. Nägime mustjärve, suurt ja väikest Kaksjärve ning Rahkjärve, aga laudtee oli Rahkjärve ääres üles võetud ja see, mis järele jäänud, suhteliselt ebamugav. Seal kohtasime ka üht kummipaati tassivat kalameest. Rahkjärvest pidi saama haugi ja ahvenat ning üldsegi mitte mudamaitselist.

Peale seda retke võin kindlalt öelda, et koolieelikutega on kindlam käia metsas mitme perega koos. Siis pole virisemiseks aega. Need minu viimased käigud on väga nauditavad olnud. Seekord hakkas Noorem õde juba esimese poole tunni järel lõunasööki nõudma ning iga 10 minuti järel juua nõudma ning siis enam üldse ei jaksanud. Ei saa ei edasi ega tagasi ega keegi midagi nautida.

Kui lõpuks lõunapaus kätte tuli, siis maha istuda ei saanud, sest seal olid sipelgad. Üks sattus kogemata ka võileiva vorstile ning siis ei kõlvanud ka see vorst enam. Ja kui emme ka joogipudelist lonksu võttis, siis muutus ka vesi joogikõlbmatuks.

Ja sääsed. Kusjuures ma tõesti ei osanud ette näha, et neid juba liikvel on ja sääsetõrjet kaasa ei võtnud. Seda enam, et eelmisel aastal ei olnud seda kordagi vaja kasutada. Ja kuna oli hammustamise oht, ei saanud pikkade varrukatega pluusi ja pearätti ära võtta ning kuna õues oli juba 20 kraadi sooja, siis hakkas palav.

Ühesõnaga putukad-mutukad, mäed ja ving ning hala. Oleks nad võinud ja vanaema-vanaisa juurde ka viia, aga endiselt arvan, et ilusad soojad ilmad tuleb õues veeta, sest palju meil neid aastas ikka on ja kuna kuiva on juba nii pikalt olnud, siis ülejäänud suvi on tõenäoliselt vihmane. Ning olen ka seda meelt, et lastes tuleb liikumisharjumus tekitada enne 8-aastaseks saamist, sest edaspidi on seda juba pea võimatu teha.

Pidu siiski enne lõppu paranes, kokku kõndisime 6,7 kilomeetrit, mis on väga hea tulemus ning uni oli kindlasti kõigil pärast hea. Mets ja rabas on praegu väga ilus – kõik õitseb ja lõhnab. Nii et kes vähegi saab, minge loodusesse. Ja ärge siis sääsetõrjet koju unustage.