Kilekottidest kootud esikuvaip

Ma tegin seda jälle ehk selle aasta esimene valmis saanud asi on mul tegelikult kauatehtud kaunikene, nimelt alustasin ammu ja kudusin, millal aega oli. Aasta algul nagu, vaatamata plaanile katkiseid asju kaunimaks teha, oli, sest uued tööplaanid pole veel paigas.

Eelmine esikuvaip oli samuti kilest, aga heegeldatud. See muide oli minu esimesi esitatud asju Isetegija käsitööblogis, novembris 2009, jajah, tegelikult olen ma juba 4 aastat käsitööblogi pidanud. Viimasel ajal küll siin rohkem ja sinna dubleerin vähem, sest sealsed pildid vajavad eraldi mõõtuajamist ja kuhugi albumisse üles panemist ehk siis natuke ebamugav, kui aega on vähe käes.

See on mul kolmas taoline projekt ja luban, et vähemalt lähiajal viimane. Iial ei ütle ma iial, kuigi seekord tahaks. Kile lõikamine on tüütu ja kudumine vaevaline, kuigi kasutan puuvardaid, need nagu libisevad paremini. Kõik üleliigse kile viskasin aga kodust välja, et ei tekiks ahvatlust. Ma tean, see koguneb muidugi tagasi.

Vardad: puust, nr 5,5
Mõõdud: 70×48 cm

Ääred heegeldasin vastupidavuse lisamiseks jämedama nööriga üle. Ei tea, miks see serv nii kõver on, ma ju silmi kasvatanud-kahandanud ei ole? Tõenäoliselt mängivad erinevad kiled erinevalt või seisis vaip kapis pikka aega mingis väga vales asendis. Loodetavasti venib tallates peatselt paika.

Esimene taoline on vastu pidanud juba 3 aastat. Saiakottide ning mähkmekottide värvid on küll lootusetult maha kulunud, aga vaip on endiselt ühes tükis. Oma köögist, kus ta siiani oli, plaanin selle küll välja visata ning saata näiteks maale sauna oma elu edasi elama.

Katsu sa koledast asjast ilusat pilti teha, aga siin need paar tükki on. Pikka iga ka sellele vaibale!