Mõnusalt Marokos ehk kui ema on puhkuselt tagasi
Sõitsin siis 8. Oktoobri hommikul kodust välja ilma, et oleks omanud Maroko kohta mingit olulist infot. Ei teadud ei lippu ega pealinna. Õnneks rahakursi euro ja dollari suhtes tegin ikka kindlaks. Muide, see on täpselt üks. Ei süvenenud grupiliikmete nimesesse ega vanustesse ega guugeldanud neid. Ei mingeid ootusi. Ise plaanisin jääda vaikselt saba lõpus sörkijaks. No et ikka oleks nauditav.
Seltskond osutus fantastiliseks. Peaaegu kõik olid mölapidamatuse all kannatajad ja nalja sai nii, et pisarad pidevalt voolasid. Loomulikult ei saanud minust ka vaikset kõrvalvaatajat. Hämmastav, kui oluline on aastaid üksi või lastega kodus istunud inimesele suhtlemine ja veel täiskasvanud inimestega. Varasest hommikust poole ööni. Olin juba unustanud, et ma olin kunagi selline. Milline energialaks ja juba tunnen sellest puudust ka.
Teine võimas asi on aja ja kohustuste puudumine. Kuna sain ruttu aru, et oma faktiteadmistes ei suuda ma iial konkureerida mõne meie grupi kirjamehega, siis loobusin päeviku pidamisest, seega ei teadnud ma ka kuupäevadest ega nädalapäevadest midagi. Lihtsalt on nagu on, on vaid praegune hetk. Ärkad, kui kästakse ja lähed magama, kui enam ei jaksa. Kaks hommikut õnnestus küll ka toimkonnas olla ja seega tuli äratuskell äratama panna, aga need hetked enne päikesetõusu olid seda väärt. Seega ainsaks kohustuseks kahe nädala jooksul oli mõned korrad etteantud toiduained lihtsalt priimusel ära keeta. Kotisolev matkatoit ju erilist fantaasiat ei nõua. Võimas!
Ka pildistamisest loobusin tegelikult juba kodus, kui otsustasin oma peegelkaamera maha jätta. Seega tegin turistipilte ehk bussiaknast ja suvalises suunas, lootuses selle abil pärast mõnd seika meenutada või saada kaader, mida teistel ei ole. Tulemuseks sain umbes 600 halba kaadrit. Isegi igaks juhuks kaasa võetud varu mälukaarti ei pidanud pakistki välja võtma.
On teadatuntud fakt, et päike, vesi ja liikumine mõjuvad inimesele hästi. Mäenõlvalt saadud energialaksu ei saa sõnadega kirjeldada. Hämmastav, kuidas minusugune koduperenaine suutis mägedes probleemivabalt liikuda, iga samm oli nauditav, iga vaade lummav. Eriti võimsa mulje jättis aga hoopis kõrb, mis lausa rääkis minuga. Kõik, mida küsisid, kõike ka said. Õhtul olid tänutundest pisarad silmas. Kahju, et pildilt seda tunnet enam kätte ei saa. Seda peab kogema, sõnadesse panna mina ei oska.
Hetkel kõigun aga alles reaalsuse ja unelma vahel, ei taha seda fantastilist tunnet jälle argirutiinile kaotada. Eile võttis laste lasteaiast koju toomine 1,5 tundi, täna hommikul oli riidesse panek jälle harilik teema. Ja tegelikult peaks ma kirjutamise asemel hoopis poodi minema 😀
Siiski loodan oma uue energia pealt lõpuks ka midagi kasulikku ära teha. Lootust on, sest juba tänane hommik on olnud tore ehk nagu ma mägedes tihti ütlesin, päev on juba kirjas ja nüüd saab edasi ainult paremaks minna. Ja reisikiri on tulemas. Kõike kaunist!
Jaga minuga, millal sina viimati puhkusel käisid või rutiinist välja said?
Minu reisikirja ja rohkem pilte leiad siit (klõpsa sõnal).
