Mida teha Münchenis?

Miks ma just Münchenisse sattusin, ei oska tagantjärele põhjendada. Igal aastal olen omale ühe sooloreisi lubanud, ostan selle Air Balticu Krahmamise kampaania ajal ja Saksamaa mulle meeldib.

Meeldis ka, et kohale sai hommikuse lennuga ja tagasi õhtul, kuigi tagasilendu tõsteti selle suure muutmise ajal natuke ettepoole, aga ära ei tühistatud nagu osadega selle aja lendudega juhtus.

Kuupäevad: 27.-31.04.2025. Ilmadega ei vedanud, päikest nägin täpselt ühel päeval.

München asub Lõuna-Saksamaal Isari jõe ääres ja on Baieri liidumaa pealinn. Seal elab umbes 1,5 miljonit elanikku ja see on Saksamaa suuruselt kolmas linn. Nii et tegemist ja vaatamist seal jagub.

Juhtus ka nii, et tegin seal pool oma II kursuse giidipraktikast. Seega tuli aega väga kasulikult kasutada ja ise võimalikult palju näha. Selleks ostsin https://www.turbopass.com/munich-card-munich-city-pass lehelt 150 raha eest viieks päevaks Munich City Pass´i, mis võimaldas kuues tsoonis ühistransporti kasutada ja käia 45 atraktsiooni/muuseumi, millest mõnes oli küll mitu tükki üksteise sees ja mõni oli alles kinni, sest hooaeg algas alles 1. aprillil, aga nii või teisiti poleks igale poole jõudnud. Ongi selline imelik leht, ei ole mingi pettus.

Passe on erinevaid, võid valida päeva, võid valida ilma transpordita, või valida ainult M- tsooni, millega saab sõita kesklinnas ja iseenesest saab kõik sõidud ära sõidetud. Lennujaam on aga 6. tsoonis ja ainuüksi sealt linna saamise pilet oleks maksnud 14+ eurot. See tsooniasi oli minu jaoks väga segane, aga MVV appis on võimalik vaadata, mitu tsooni sa läbid ja mis piletit võiks vaja minna. Ja kui kuidagi muud moodi piletit ei ole, siis ka sealt pilet osta. Muide, Münchenis ei ole vahetult enne bussi/rondi/metroosse minekut pileti piiksutamist. Pilet tuleb varem valideerida ja kas sa seda tegid või mitte, on sinu südametunnistusel. Kui aga kontrollile vahele jääd, siis võib rahaliselt natuke valus olla. Muidu on nad sõbralikud, nägin selliseid turiste kimbutamas küll. Need olid unustanud pileti lennujaamast tulles valideerida. Valideerimiseks on kusagil perroonil pisike automaat. Kas see just alati punane on, jään praegu vastuse võlgu. Aga see automaat prindib piletile kuupäeva ja kellaaja. Ongi kõik.

Lennujaamast linna saamine on iseenesest lihtne, aga enne on vaja sealt välja orienteeruda. Terminaale on mitmeid, nende vahel sõidavad rongid, liiguvad eskalaatorid ja muud tunnelid. Paras labürint. Õnneks on sildid arusaadavad. Ja siis sa satud sisehoovi või mingile terminalide vahelisele platsile, aga vau on igal juhul. Siin on isegi toidupood.

Sealt sisehoovist tuleb valida ka S-bahni peatus, mis asub trepist all (pildil paistev M sobib ka suunaks). Linna lähevad mõlemad rongid (S1 ja S8), sõidavad ühte ringi, aga üks ühtepidi ja teine teistpidi, kui juhuslikult peaks vaja olema hoopis mujal maha minna. Sõiduaeg umbes 40 minutit. Tegelikult ei pea keskraudteejaama (Hauptbahnhof) üldse minema, sest seal pole lihtsalt midagi teha. Lisaks oli märtsis seal mingi remont ja tuli orienteeruda kitsastel plankaedade vahelistel radadel ja võib-olla seepärast erilist muljet ei jäänud.

Mõlemad rongid on selleks ajaks küll juba maa all, aga peatuvad Müncheni kõige tähtsama platsi Marienplatzi all ka. Sinna sattud sa varem või hiljem niikuinii. Seal on siis raekoda, katedraal, ja palju igasugu muuseume ja söögikohti. Isegi kaubanduskeskusi ja need on väga osavalt sisehoovidesse ja maa alla ära peidetud.

Näiteks: Galeria, Hofstatt, Fünf Höfe (viis sisehoovi), Karstadt.

Seal on ka Müncheni kulinaarne süda – Viktualienmarkt, kus müüakse kõike alates värsketest puu- ja juurviljadest ning lihast kuni juustude, leibade ja eksootiliste toiduaineteni. Seal on ka õlleaiad ja toidukioskid, kus saab kohalikke hõrgutisi nautida.

Muide, kõige kuulsam õllekas on Hofbräuhaus Ja asub Am Platz´il. Alustas 16. sajandil hertsog Wilhelm V algatusel kuningliku pruulikojana. Praegune hoone valmis juba 1897 ja selle avas kuningas Ludwig I isiklikul. Nii hakkas ka linnarahvas kuninglikust pruulist osa saama. Sai II MS ajal, nagu suur osa Münchenist, kõvasti kannatada, aga ehitati uuesti üles. Mahutab kuni 1300 inimest ja kuulsad on liitrised õllekannud. Ise pole õllesõber ja ei käinud, aga praegu kahetsen. Oleks kindlasti mahtunud 😀

Mida siis Münchenis teha?

Tegemist on palju, muuseume, kirikuid, muid kohti tohutult. Külastasin minagi nii mõndagi. Päevade kaupa ei hakka seda reisikirja kirjutama, sest aega juba natuke möödas. Kirjutan parem nendest kohtadest, mis mul siiani meeles, seega panid südame natuke rohkem põksuma.

Mõned kohad, mis mulle endale elamuse pakkusid:

Residenz

Mina läksin sinna esimesel päeval ja see oli minu esimene koht, mida Münchenis külastasin. See oli see koht, kus oli koos City Card´i kolm erinevat kohta. Varakambrisse ja teatrisse ja ei saanud, sest need olid selleks päevaks juba kinni. Teisel päeval oli enne sulgemist pikk järjekord ja kassani mind üldse ei lastudki. Kolmas kord käisin seal veel ja siis öeldi, et eraldi varakambrisse ja teatrisse ei saa, ainult koos muuseumipiletiga, sul on see juba kulutad ja tasupakaa. Lihtsalt teadmiseks, et valige päev ja varuge aega.

Aga muidu esimeseks ikka väga vale valik, tõstis ootused linnale lakke ja rikkus teiste toredate muuseumite kogemuse juba ette ära. See hoone oli üüratu, iga järgnev ruum ilusam kui teine. Olen mina lossides varemgi käinud, aga peale seda pole miski enam endine.

See oli Baieri hertsogite, kuurvürstide ja kuningate ametlik elukoht ja valitsuskeskus aastatel 1508–1918. Täiesti pöörane ajaloo labürint. Hoone pole algusest peale nii suur olnud, aga see on kasvanud ajaga. Siin on 10 sisehoovi, külastjtele on avatud üle 130 ruumi hoones sees.  Iga nurk peegeldab erinevaid stiile: renessansist barokk rokokoo, neoklassitsism. Lihtsalt vau.

Botaanika aed

Olen ka nendes ikka elu jooksul käinud, aga Müncheni botaanikaaed üllatas. Kasvuhooneid mitu. Kõik väga kompaktne ja väga ilusti tehtud. Samuti on väliala imeilus. Kevadel õitsesid kevadlilled, alpiaed oli suurim, mida ma näinud olen, suvel peaks olema imeilus roosiaed.

Kõrval kohe ka Nymphenburg´i loss, sinnapoole välja saab botaanikaaia tagantotsast ka, ei pea peaväravast ja ringi minema. Mina peale Residenzi sinna sisse enam ei kippunud, seega kommenteerida ei oska, küll aga käisin Müncheni loodusmuuseumis, mis on ka sellel samal territooriumil ja see oli üks kehvemaid, mida olen näinud.

Olümpiapark

Kuna see on samal pool linna, kui botaanikaaed ja Nymphenburgi loss, siis läksin õhtul veel sinna ja see valik oli õige. Oli ainuke päikeseline õhtu, kirsid õitsesid, värvid mängisid rahvas pildistas.

Münhemi toimusid 1972. aasal suveolümpiamängud ja see park rajati just selle jaoks. Ühendati olümpiaarajatised, rohealad ning jautusteed ning nii on Olümpiapargis Olümpiamägi, Olümpiajärv, Olümpiastaadion, Olümpiatorn ja ka Müncheni kõige kõrgem õllekas.

Minu lemmik oli Olümpiamägi (Olympiaberg), mis ei ole looduslik mägi, vaid tegemist on Teise maailmasõja varemetest kokku kuhjatud tehismäega.

Selle tipp asub umbes 565 meetrit üle merepinna. Võrreldes ümbritseva Olümpiapargiga on see umbes 50–60 meetrit kõrgem, pakkudes seega suurepäraseid panoraamvaateid.

Seal servas on ka BMW muuseum ja BMW Welt, milles mina ei käinud. Ehk mõni teine kord. Linna poolt tulles on seal kõrval kohe metroopeatus (U-bahn).

Inglise aed (Englischer Garten) ja surfarid

Park asub otse kesklinnas ja on üks maailma suurimaid parke – 3,7 ruutkilomeetrit. See on suurem kui New Yorgi Central Park ja Londoni Hyde Park kokku! See ulatub mitu kilomeetrit piki Isari jõge, seal pargis on tihedaid metsi, laiu aasasid, rahulikke järvi ja loomulikult elavaid õlleaedu.

Oluline on veel see, et pargi rajati 18. sajandil Ameerika päritolu Briti teadlase, leiutaja ja Baieri kuurvürsti Karl Theodori (hiljem tuntud kui krahv Rumford) eestvedamisel. Ta soovis luua avaliku pargi kõigile Müncheni elanikele. See oli oma aja kohta revolutsiooniline idee, kuna enamik suuri parke olid kuninglikud eravaldused. Ta kujundas selle Inglise maastikuaia stiilis, eelistades looduslähedasi, looklevaid radu, laugjaid künkaid ja maalilisi ojasid.

Seal on näiteks:

Hiina torn (Chinesischer Turm), mis on viis korrust kõrge, seal on õlleaed ja tihti ka elav muusika.

Monopteros on võluv klassikalise stiilis tempel, mis asub väikese künka otsas ja pakub kauneid panoraamvaateid pargile ja linna siluetile.

Kleinhesseloher on maaliline järv pargi keskel. Seal saab rentida sõudepaati või aerupaati või lihtsalt veepiiril istuda.

Jaapani Teemaja (Japanisches Teehaus): Peidetud väikesele saarele, see autentne teemaja kingiti Münchenile 1972. aasta olümpiamängude puhul ja pakub traditsioonilisi Jaapani teetseremooniaid

Schönfeldwiese aas on kuulus (või kurikuulus, olenevalt teie vaatenurgast!) kui määratud ala alasti päevitamiseks soojematel kuudel.

Ja loomulikult Eisbachwelle, mis on on ainulaadne, aastaringselt eksisteeriv seisulaine Eisbachi ojal, mis voolab läbi Inglise aia. Laine tekkis ja püsib tänu jõe sängi kujule ja vee kiirele voolule. See pole inimeste poolt ehitatud surfikoht, vaid on tekkinud pigem juhuslikult, kuid on nüüdseks saanud ülemaailmselt tuntud surfipaigaks. Kohalikud surfajad on siin tegutsenud juba aastakümneid ja see on tõeliselt põnev vaatepilt.

Müncheni Tehnikamuuseum

Müncheni Tehnika Muuseum ehk  Deutsches Museum on üks maailma suurimaid ja muljetavaldavamaid teadus- ja tehnoloogiamuuseume. See asutati 1903. aastal ja asub Isari jõe saarel. Muuseum pakub tohutut interaktiivset kollektsiooni, mis hõlmab kõike alates aatomitest ja astronoomiast kuni kaevandamise, transpordi ja sidevahenditeni. Väidetavalt maailma suurim tehnikamuuseum, aga mulle isiklikult tundub, et Berliini oma on suurem. Väidetvalt 125 000 eksponaati 50 erinevas valdkonnas ja igal aastal käib 1,5 miljonit inimest.

Kas tasub minna? Ikka!

 

Katedraali torn ja Raekoda

Kui otsid Müncheni katedraali, siis need kaks kuppeltorni paistavad kaugele. Gooti stiilis ehk siis ehitatud tumedast kivist. Katedraali külastus on tasuta. Mulle jättis enim mälestuse seal asuvad maagilised esemed.

Üsna peaukse ees on maas must jalajälg.

Legend räägib, et kiriku ehitamise ajal sõlmis arhitekt, Jörg von Halsbach, lepingu Kuradiga. Kurat andis raha kiriku ehitamiseks tingimusel, et kirikus ei ole ühtegi akent. Arhitekt oli nõus ja ehitas kiriku nii, et kui Kurat peaukse juures seisab, ei näe ta ühtegi akent – kõik aknad olid peidetud sammaste taha. Kui Kurat kiriku valmimisel sisse tuli ja oma võitu nautis, nägi ta ainult seinu ja arvas, et teda pole petetud. Kuid kui ta samm-sammult edasi kõndis ja külgedele vaatas, mõistis ta, et aknad on seal olemas, lihtsalt esimesest punktist polnud neid näha! Kurat sai nii vihaseks, et trampis oma jalaga põrandale, jättes maha selle musta jalajälje, ja siis tormas ta läbi seina välja. Auk seinas suleti, aga jalajälg on siiani seal alles.

Huvitav fakt on see, et kiriku tornid ei ole täpselt ühekõrgused.

Põhjatorn on ligikaudu 98,45 meetrit kõrge, samas kui lõunatorn, mida me saame ka külastada ja mille tippu ronides avaneb imeline vaade, on umbes 98,57 meetrit kõrge. See on erinevus 12 cm. Kas see tuleb sellest, et tornides on erineva suurusega kellad või on tegu lihtsalt ehitusveaga, ei ole teada. Legend aga räägib, et ehitusmeister oli vasakukäeline ja viga tuleb sellest. Tore teada igal juhul.

Tornikülastus on tasuline ja korraga sinna väga palju inimesi ei lubata. Ise ronima ei pea, lift viib. Aga üles tasub minna, vaade vanalinnale on igal juhul suurepärane. Ja ilusti on ka ära seletatud, mis katus kuulub millisele kuulsale objektile.

Sama hooga tahtsin vaadata ka vaadet Raekoja tornist, aga sinna mulle piletit ei müüdud, öeldi, et lift katki ja millal terveks saab, ei tea. Kõik korrad, mil Marienplatzile sattusin, piilusin ka üles, aga kedagi seal tõesti ei olnud.

On veel kolmas torn, Alter Peter, kuhu vanalinnas üles saab, aga selle külastus ei kuulu City Pass alla, seega ei hakanud ka proovima.

Raekoja kellamäng

Tavaliselt kell 11 ja kell 12, aga suvel (märtsist oktoobrini) on lisaks ka kell 17. Muusika koos figuuride liikumiseg akestab umbes 10 minutit. Esitatakse kahte erinevat lugu. Ka neid on maailmas mitmel pool, aga see on üsna muljetavaldav, seega tasub ajakavasse planeerida. Rahvast on muidugi paksult.

Kui raekoja uks on lahti, siis tasub sinan ka sisse piiluda, see on täiesti tasuta Sisehoovis on Mühneni lõvid. Nagu Berliinis on karud, siis Münchenis on lõvid. Neid tehti ja maaliti maist 2005 kuni novembrini 2006 250 tükki ning müüdi 1000-6000 euro eest maha, raha läks heategevuseks Müncheni lastele ja mitte kõiki, aga osasid lõvisid saab siiani linnaruumis näha. Ühed lõvid on näiteks raekoja hoovis.

Baieri filmistuudio

Taas koht, kuhu ma poleks iial ilma City Passita sattunud, sest on natuke kesklinnast eemal. Olin ainuke inglisekeelne inimene selles grupis ja mulle anti audiogiid, msi tähendas seda, et ma päris giidi küsimustest ja naljadest aru ei saanud ja ega kuulates neid ei kuulnud ka, aga kogu see filmivärk vaimustas ikkagi. Karjatati üsna kiiresti angaarist angaar ja ega saksa filmidest ka suurt midagi ei tea, aga aimu, et filmides pole miski see, mis paistab, sai küll.

Film, mis vast kõigile on tuttav, on „Das Boot”. Väidetavalt läksime kõik läbi täpselt selle sama laeva, aga ei tundu väga usutav, sest film valmis 1981 ja iga 15 minuti järel trambib seaalt läbi uus grupp.

Aga jah, mulle meeldis ja kes vähegi tunneb, et mahub programmi, siis mina kindlasti soovitan. Ületas kõik ootused.

 

Alter Südfriedhof – Müncheni vana lõunakalmistu

Sinna sattusin ainult seepärast, et katedraali tornis oli see infotahvlil välja toodud ja oli ka näha suur roheline ala kesklinna lähedal, mis tekitas muidugi huvi. Viimasel päeval käisin siis läbi, sest jäi täpselt teele linna ja hotelli vahele. Suurepärane koht ja oleks ainult rohkem aega olnud seal kolada. Tõesti suur ala, aga ümber kõrge müür ja väravaid ainult neli. Keegi oli veel keskelt tee kinni pannud, sest midagi seal kaevati. Nii et risti läbi jalutada ei saanudki.

Surnuaeda praegu enam ei kasutata. Lisaks ei ole see avatud ööpäev läbi ja lahtiolekuajad varieeruvad aastaajati, aga keskpäeval on see kindlasti avatud.

Sõit loodusesse

Ma ei kujutanud ette, kui ära tüütab igasugu muuseumites ja kirikutes käimine, seega ühel hetkel tuli sellele täielik tõrge ette ja nii otsustasin minna loodusesse. Tahtsin võimalikult lähedale Alpidele ja nii tuli hoolega seda transporditsoonide appi uurida, et välja selgitada, kuhu ma siis oma M6 kaardiga saan. Parim, mis ma leidsin, oli Tutzing, mis oli siis selle liini lõpp-peatus. Plussiks veel see, et sinna sai hotelli juurest ühe rongiga, ei mingit ümberistumist.

Edasi soovitas tehissõber valida Ilkahöhe. Mõeldud-tehtud. Jah, matkarajad on ilusti tähistatud, ainult et seal vahepeal oli metsa tehtud ja maastik ilus küll ei olnud. Ilkahöhel oli rahvast küll, aga nemad tulid kusagilt mujalt parklast. Kohvik oli kallis ja tuul tahtis riided seljast puhuda.

Tagasi tulin mööda teist rada ja kõige lõpuks oli see Tutzing ka täitsa tore küla. Ja Starnberger täitsa ilus järv, kus soojemal ajal saab ujuda ja nõrkemiseni promeneerida. Taustal lumised Alpid. Ümber järve küll kõndida ei saa, sest tegemist on rikkurite piirkonnaga, kallastel on palju villasid ja seega on osa kaldast eravalduses. Mul on hea meel, et ma läksin ja tore, et ainult tund sõitu ning oled õhtul õnnelikult hotellis voodis tagasi.

Tegelikult ma tegin ka tiiru hop-on-hop-off bussiga. Nendel bussidel on kaks ringi: pikem ja lühem ja passiga saab tasuta ainult lühema, mis muidu oleks 20 raha ja kuigi see andis väga hea ettekujutuse, mis ja kus linnas on, siis ma eraldi raha eest seda ei võtaks.

Kas ma tahan tagasi?

Muidugi tahan. Väga palju jäi nägemata. Samuti tahaks näha, milline on seal melu suveajal ja minna edasi Alpidesse.

Kuigi seal on igasugu kerjuseid ja muid marte rohkem, kui me harjunud oleme, on suurlinn ikkagi suurlinn. Muide, mingil põhjusel liikus kesklinnas väga vähe autosid, rohkem rattureid. Nendega peab küll arvestama, aga muidu väga mõnus jala ringi liikuda.

Praktika tulemusena valmis mul Müncheni audio-kaart Navicupis (klikka julgelt) ja seal on kõvasti rohkem vaatamisväärsusi kirjas, kui siin. Saab lihtsalt teksti lugeda, aga ka audiogiidina kasutada. Tegin selle inglise keeles ja praguseks on sellest tehtud ka automaattõlge 37 keelde. Väga mõnus keskkond, eestlaste loodud ja arendatud. Kahju, et seda nii vähe kasutatakse.

Ja alati võin sulle ka ise giidiks tulla või reisiplaani kokku panna. Olen igasugu pakkumistele ja koostöödele avatud.

Kohtume Münchenis!!