Kuidas me Kebnekaisel käisime - Pille elustiili blogi

Tekkis võimalus veeta mõned päeva abikaasaga kahekesi. Mis me ikka muud teeme, kui laseme Eestist jalga.

Plaan põhja minna oli olemas, laevapiletid ka ja sõiduga läbi Helsingi, sest aega vähe. Mingid detailsemat plaani polnud. Me õnneks saame spontaansete otsustega hakkama. Esimeseks sihtpunktiks sai valitud Rootsi kõrgeim tipp Kebnekaise (2096 m). Kui sealt aega üle jääb, siis ehk Norra poolt Soome kõrgeim (Halti) ka. Kaua meil Kebnekaisega aega läheb, me ette veel ei teadnud.

Algus igal juhul imelihtne, sõida aga autoga Nikkalouktasse. Selline 1200 km minna (Google annab Katajanokka terminalist 1157 km). No et päris tuimalt sõitmiseks ei läheks, siis päris päevaga ei sõidaks ja teeks teel peatusi ka.

Lahti

Suusahuntidele kindlasti tuttav koht. 116 m hüppetorni saab 8 euro eest üles. Ma pole varem üheski käinud, seepärast vaatasime üle. Maandumisrajal on suvel ujumisbassein. Päris omapärane. Nõelasilmakurvid ja muu atribuutika ka suvel olemas. Suusafännid hulluvad.

Tegelikult on see nii tore linn, et tagasi tulles käisime seal veel ühes soojas liivarannaga järves ujumas ja enne laeva tulekut söömas.

Oulu

Minul on selle linnaga varasemad mälestused, aga seekord tahtsin teha Oulu sildiga pilti, näha lossi ja käia ujumas. sildi leidsime Oulu jõe äärest.

Oulus käisime ka tagasi tulles, sest allesjäänud aeg oli vaja kuidagi ära sisustada. Botaanikaaeda soovitan. Väliala on uhke. Kasvuhooned pisikesed, aga kõik see täiesti tasuta. Botaanikaaias olin mina varem käinud, seepärast tahtsingi uuesti minna.

Kiruna

Plaan oli enne matka kõht korralikult täis süüa ja see õnnestuski. Leidsin Nikkaluokta teeotsa lähedal uues osas mingi bistroo, kus söö palju tahad. Selgus, et valikus oli üle maailma erinevaid toite Mehhikost Aasiani, Jaapanist Hiinani, lisaks kook ja kohv ka hinnas.

Kiruna on kunagi ehitatud rauamaagi leiukoha lähedale. Häda selles, et rauda läheb ikka vaja ja nii kaevandatakse ikka sügavamalt ja sügavamalt. Väidetavalt praegu seal maailma suurim rauamaagikaevandus. Ainult see rauamaagisoon ei lähe otse alla, vaid liigub nurga all ja nii läheb ka sügavamale minnes ohtlik ala järjest kaugemale. Ja ei ole mitte ainult ohtlik, vaid osa alt tühjaks kaevatud osa ongi juba sisse kukkunud. Nii liigutatakse praegu enne uue sügavuse kaevamahakkamist linna ohtliku osa pealt ära. Kes tahab, seda liigutatakse koos majaga, kes tahab, kolib uude majja. Maja ostetakse ära turuhinnaga +25% veel peale. Hetkel ootab liigutamist isegi kirik. Sisse enam ei saa, kõike, mida saab lahti võtta ja pakkida, juba pakitakse. Teed ehitatakse laiemaks, sest kirikut ennast keegi lahti ei võta, see liigutatakse ühes tükis. Liigutamine on plaanis sügisel 2025 ja sellest näeb tõenäoliselt ka uudistes.

Me pidime oma matka kiiresti ära tegema, sest ostsin piletid ka kaevanduse ekskursioonile. Kaevanduse suurusest annab aimu see, et maa alla viidi sind bussiga, aga muidu põhimõtteliselt mitte midagi ei näidatud. Ainult videod ja ilus jutt sellest, kuidas 2040 on kaevandus süsinikuneutraalne. Kaevanduse elamuse saab meie oma Kohtla-Nõmmel ehedama. Plussiks see, et bussiga sõideti ka linnas ringi ja näidati, kus ning mis. Pärast oli omal lihtsam veel ringi vaadata.

Kiruna raekoda ehk vetsupaberi rull nagu kohalikud seda kutsuvad

Kõik, mis aia sees, lõhutakse ära.

Video ka:

Kebnekaise

Peale sööki oli siis aeg suund Nikkaluokta poole võtta. Eksida pole kuhugi, sest tee lihtsalt saab otsa. Kirunast saab muidugi bussiga ka. Minul oli päris selge, et kõigepealt tuleb minna 19 km Fjällstationi juurde, sealt järgmisel hommikul 7 km tippu. T oli internetist lugenud, et selle 19 sees on juba tipp ka ja tõsi see on, kui guugeldada või AI käest küsida, siis see ütleb, et Nikkaluoktast Kebnekaisele 19 km ja see võtab aega 10-14 tundi. Tegelikkuses 19 km Fjallstationini ja sealt tipumatk 19 km (läänerada). Lühem, idarada (östraleden), on tehniline ja sinna ilma käite ja karabiinideta asja ei ole. No ja pärast tuleb see 19 km jälle parklasse tagasi tulla. Soovitan kolme päeva. Meil oli see kaevanduse ekskursioon ostetud ja seda aega ei olnud.

Iseenesest see esimene 19 km on väga ilus ja mõnusalt kerge jalutamine. Mõned lendavad sinna helikopteriga (tegelikult päris paljud, sest helikopterid lendasid päevad läbi edasi-tagasi).Meil võttis see 6 tundi. Telki päris Fjällstationi juurde ei pannud, jäime varem telkima. Seal oli ruumi küll ja veel. Enamus liigub ikkagi kompleksile nii lähedale, kui saab ja seal on juba telk telgis kinni. Kompleksile 150 meetrit lähedal tasuta telkida ei tohi ja seda ütlev silt on ka ilusti tee ääres näha,aga mujal tee mis tahad. Kompleksis saab süüa, ja raha eest ka pesta, sauna ja prügi maha jätta.

Tipupäeval läks aga asi lappama. Rajaprofiiliga polnud me kumbki tutvunud, mis see 19 km siis ära jalutada ei ole. Süüa meil piisavalt kaasas ei olnud, ainult pakk lutsukomme ja mõned šokolaadid Isegi suitsuvorst ja vanaks jäid autosse. Kahepeale paar kasse ja kuigi ilm oli all isegi palav, siis ka pikad riided. Tegelikkus oli siis selline, et tipumatk kujunes 20 km. Tõuse ja langusi kokku 1800 meetri jagu. Selleks et ühe mäe peale jõuda, oli vaja käia üle teise mäe. Tõusud-langused üsna järsud, mingeid vahelduseks laugeid jalasirutusi polnud. Kui ma peale pikka ronimist mäele jõudes nägin, et pean sealt uuest alla minema ja vastasnõlval liikuvad inimesed olid pisikesed kui täpid, poetasin pisara ja see edaspidine oli tõesti nii raske, kui tundus. Kogunes 11 tundi ja natuke peale ikka rasket rassisime. Eks ma enda kohta natuke kiiresti läksin ka, keskmisest kiiremini ei ole hariliku koduperenaise tempo.

Tipujää oli alles. Mõnel aastal pidi see ära ka sulama. Meil oli kahepeale kaasas paar kasse, kumbki sai ühe. Kannatas ära käia küll. Tipupilti pole, sest seal on väga vähe ruumi ja teisi oli ka. Ei tahtnud seal pikalt passida. Allatulek pole ju kaugeltki lihtsam, jälle üle selle vahepeal seisva mäe.

Aga Red Bull annab tõesti tiivad. Telgis üks purk ootas ja peale seda tulime veel 2,5 tundi oma 19 kilomeetrist auto poole tagasi, et ikka õigel ajal Kirunasse tagasi jõuda. Jõudsime ilusti, jõudsime isegi mingis külma veega järves pesemas käia ja Kirunas juba tuttavas söögikohas ennast silmini täis süüa.

Video sellest matkast ka:

Rovaniemi

Hea tahtmise juures oleks sellesse retke Halti toppinud veel küll, aga sporti juba tehtud ja ikkagi puhkus. Kuna edasi põhja poole polnud mõtet sõita, siis otsustasime Rovaniemist läbi käia. Jõuluvana, polaarmuuseum, söömine, ujumine. Ja oligi aeg nina kodu poole pöörata.