Süstaga Tartust Piirissaarele
Juba märtsis potsatas minu postkasti kutse süstamatkale, ma ju teada-tuntud veematkaja, kes pole elades sellises riistapuus istunud. Aga asi jäi hinge kripeldama ja kuna ma tõesti vajasin väga puhkust lastest ja kodust, otsustasin ennast kirja panna.
Ja nüüd ootaski ees kolm päeva tundmatust Emajõel ja Peipsi järvel. Seiklused algasid tegelikult juba neljapäeval. Kõigepealt käisime paari inimesega lõuna ajal poes 22 inimesele kolme päeva toitu ostmas, sest muuhulgas olin segatud ka toitlustusprotsessi.
Kuna hommikul pidime olema Tartus juba kell 7 ning neljane äratus ei tundunud ahvatlev, oli plaan sõita sinna juba neljapäeva õhtul. Ööbima pressisin ennast Raekoja platsis elava sõbranna juurde ja Tartus olid nädala lõpus ka tudengite kevadpäevad.
Meist mitteolenevatel põhjustel saime linnast minema suhteliselt hilja ning Tartusse jõudes oli maikuu juba alanud. Sõbranna ei tahtnud midagi kuulda jutust, et kell palju ja mina lähen nüüd kuhugi magama. Nii ta ootaski mind seal oma maja ukse ees, aga tudengid läksid juba laiali ja nii me ajasime kõigest tunnikese toas juttu ning ikkagi magama.
Hommikul olin enne 8 Jänese matkaraja äärest kohtumiskohas. Selgus, et midagi tarka teha ei ole, aga ilm oli ilus ja nii me seal peesitasime ja tutvusime. Meid oli ikkagi 22, kellest kõik ei olnud veel tulnud ning 7 inimest olid läinud autosid meie matka lõpp-punkti, Laaksaarde, ära viima.
Peale 10 kargasime ikkagi oma 11 kollasesse süsta ja sõitsime-sõitsime-sõitsime. Esimese päeva kilometraažiks kujunes natuke üle 30 kilomeetri. Täitsa huvitav on maad vahelduse mõttes ka vee poolt vaadata, kuigi ma pole sealkandis ka maa peal käinud. Emajõel elu keeb – palju oli kalamehi, paate, vee ääres maju ja suvilaid.
Ööbima jäime Praaga asemel Emajõe Suursoo külastuskeskuse juurde, mis on RMK pidada. Osalt olid selles süüdi naised, sest läksime kaardile märgitud vaatetorni otsima, aga sattusime 2,5-kilomeetrisele matkarajale ja selle käigus torni ei leidnudki. Torni ei leitud ka hiljem süstaga vee poolt otsides, nii et päris hästi oli teine ära peidetud. See-eest oli soo oma kõrkjate, pajude, kobraste elutegevuse jälgede ja palju muu kevadisega.
Teiseks päevaks oli ilmaprognoos kehvake ning plaanitud Piirissaare asemel otsustati hoopis Emajõe Suursoos ringi sõita. Niisiis võtsime suuna Kalli järvele. Ilm oli vihmane ja tuuline ning ka seal järvel ei olnud suurt midagi teha. Peale väikest ringi tulime hoopis natuke maad tagasi ja tegime lõunapausi Rebässaarel, Kalli jõe käärus asuva üksiku talu juures. Sinna ei vii ühtegi teed, ometi olid pererahvas ja ka koer kodus. Siinsamas lähedal oli ka ankrus punane parvemaja, millest mul ühtegi pilti ei ole, aga mida teavad kindlasti paljud.
Ja edasi oli juba Peipsi kiviviske kaugusel. Kuna piisavalt suurt ja kõva ööbimiskohta ei õnnestunud Peipsi kaldal leida ning vasakul paistis kutsuvalt Piirissaar, siis võtsime ka selle ülesõidu ikkagi peale mõningast kaalumist ette. Minu väsinud kätele mõjus hästi tagant puhuv paras tuuleke. Tuult ja laineid olime sel päeval juba varemgi saanud, aga siis ikka pigem vastu. Päeva läbisõiduks sai seekord 40 km. Ööbimiskoha valisime kohe, kui Piirissaart läbiva kanali servas kõva maad nägime.
Kolmandal päeval tutvusime Piirissaarega. See on tõeliselt omamoodi saar oma veneliku kultuuri ja lagunevate majadega. Peipsile omastes kõrgetes peenardes kasvas juba sibul ja muu köögivili, püsielanikke pidi seal 20-30 olema, aga suveks ja nädalavahetusteks sõidavad ka mujal elavad saareasukad kohale. Pika nädalavahetuse puhul igal juhul käis töö paljudes aedades.
Piirissaare pindala on 7,5 ruutkilomeetrit, millest valdav osa on madalsoo. Ometi on sel saarel omaette vald ning kolm küla: Piiri, Tooni ja Saare. Saarel on paar kirikut (Saare küla roosa kirik ja Peetri-Pauli kirik) ja meie nägime suisa kolme surnuaeda. Siin-seal kuivas latikas ning suitsuahi oli soojas. No ja ühest õnnestus meilegi 4 suitsulatikat välja võluda.
Siis jäi veel saarelt uuesti mandrile (Laaksaarde) sõuda ja asjad autosse pakkida ning oligi see kolmepäevane matk läbi. Saime vihma, päikest ja tuult, oli piisavalt pingutust ja palju nalja. Tänan kõiki seiklusekaaslasi!
Peale seda retke ei tundu see saar enam nii kauge ja saladuslikuna. Tegelikult on sinna väga lihtne pääseda, ei pea üldse ise paadiga tulema. Tartust viib buss Laaksaare sadamasse ja sealt praam Koidula Piirissaarde. Arvan, et võtan järgmise külastuse just niimoodi ette, sest tagasi tahaks minna veel küll. Kas tuled ka kampa?
Kopterikaameraga tehtud vaade õhust: Piirissaare
Korraldas:AktiivnePuhkus
