Rongiga matkama – Riispere-Nissi-Alema kant
Ühel kaunil juunikuu päeval, täpsemalt 14., sõitsime kolmekesi rongiga matkama Riisiperre. Ei osanud midagi arvata, kant tundus lihtsalt huvitav ja kergesti ligipääsetav. Matk kujunes aga oodatust kõvasti lahedamaks. Riisipere-Nissi kant on lahe!
Niisiis rongiga. Rongid sõidavad sinnakanti nädalavahetusel imelikult, Tallinnast Balti jaamast kas hommikul kell 9 või siis 13.55. Kes see siis laupäeva hommikul nii vara ärkab, seega valisime selle kolmese. Muide, rong sõidab terve tunni ja rohelise kaardi omanikele on pilet 1.50. Minul oli see muidugi koju jäänud, aga Riisiperre sõitsin siis lihtsalt jänest. Tagasi 2.50 eest, nii et jäätiseraha jäi veel ülegi.
Ja jäätisepeatuse me kõigepealt tegimegi. Riisipere on päris pisike asula ja läheb sujuvalt üle Nissiks ehk kirjanduse andmetel on Nissi asum Riisipere aleviku lõunaosas. Elanikke pidavat seal olema umbes 885 ja poode oli seal suisa kaks. Valisime väljast visuaalselt ilusama, no et kui midagi head ei ole, siis vaatame teise ka. Aga saime sealt kõike head ja paremat, nii et sinna jäi siiski rohkem raha, kui rongipileti 50 senti ning teise poodi polnud vaja vaadatagi.
Edasi tuli Nissi kirik. Sai valmis 1873 ja kiriku torn on tervelt 52,5 m kõrge ja see pidavat olema ikka päris auväärne kõrgus maakirikute hulgas (olgu mainitud, et Oleviste kirik Tallinnas on üle 100 m kõrgem või sama projekti järgi ehitatud Mustjala kiriku torn Saaremaal on madalam, sest projektijärgseks ehituseks ei jätkunud raha, aga selle lõplikku kõrgust mul välja guugeldada ei õnnestunud ).
Kirikut pildistades hiilis meile ligi jutukas kohalik proua Astrid, kel me lasime ka lahkelt rääkida ning kirikuaias ning kirikus ekskursiooni teha. Ka kirikuuks oli meie õnneks lahti. Oli uhke küll ja ja oli huvitav, kuigi aega läks planeeritust kauem, õigemini meil ei olnud nii põhjalik tutvumine kirikuga üldse plaanis.
Alema
Edasi põikasime suundusime Alema poole ja põikasime korraks sisse ka tee äärde jäävasse Nissi surnuaeda. Alemal on valgustatud terviserada, mida me ei kasutanud ja rohkete käpalistega looduskaitseala, mille laudadega sillutatud matkarada me ei leidnudki, aga sellest pole ka midagi, sest me suundusime hoopis Nurme rappa (uurisin siit ja sealtpoolt, aga no on Nurme, mitte Ellamaa raba). Teeotsal kohtusime ühe (võimalik, et turvast vedava) rekkamehega, kes avaldas meie suunavaliku üle imestust, aga vähemalt saime kinnitust, et oleme õigel teel. Läbisime raba ja teiselt poolt läks Riisiperre tagasi juba väga lühike ja imeline põlluvahetee.
Tegelikult läksime nüüd hoopis oma matka põhi sihtpunkti ehk Riisipere mõisa. Mõis on üsna Äämäe-Haapsalu maantee ääres, aga nii võssa kasvanud, et teele ei paista. Imeline hoone valmis 1821. Sisse ametlikult ei saa, aknad on kinni löödud, mõisahoone on eravalduses. Ühelt aknalt olid siiski lauad eest kraabitud ja sisse oleks saanud ronida. Kahjuks polnud meil selleks ajaks enam palju aega. Ka uhkes, kuid võssa kasvanud mõisapargis saime teha vaid põgusa tiiru ja tuligi juba uuesti rongile tormata, et mitte ööseks metsa jääda. Üks meie reisisell tahtis ju veel õhtuks Kloogale jõuda.
Matkaringi pikkuseks tuli traditsiooniline 14-15 km (täpselt ei tea, sest Endomondo träkis oli vahepeal auk, mille täitsin meelevaldselt käsitsi). Tagasi linna poole tuleb rong Riisiperest 19.27, seega oli meil kulutada 4,5 tundi. Saime hakkama! Ja ma olen valmis iga kell selle ringi uuesti tegema. Tule julgelt kampa!
