Heegeldatud Sipsik

Viimasel ajal on palju räägitud heade fotode tähtsusest käsitöö müügis. Eile võtsin ennast lõpuks kokku ja tegin eile omale 3-millimeetrisest papist ja küpsetuspaberist hajuti. Hea, et karbitegemistuhinast on papp, lõikenuga, lõikematt ja metallist joonlaud ilusti kodus olemas. Hajuti sai tore.

Esimesena sai pildile suvel heegeldatud Sipsik. See peaks olema minu arvestamist mööda suisa kümnes. Meie pere õed on äärmiselt kehvad magamajääjad nii lõuna ajal kui õhtul ja neil peab uinumiseni kõrval istuma, et trall liiga suureks ei kisuks. Nii ma olengi sel ajal midagi lihtsalt ja mõtlemist mittevajavat heegeldanud. Laatadel on see Sipsik kaasas käinud, internetti aga enne eilset ei saanudki.

Pildistamise tulemusega ei jäänud ma aga päris rahule. Ehk teine objektiiv või rohkem valgust oleks imet teinud. Aga enne, kui Sipsiku poeleht sai lõpuni valmis sai, oli Facebooki abiga talle ka soovija olemas. Pildid panen ikkagi siia, sest patt on neid niisama raisku lasta. Ja kes teab ehk tuleb millalgi ka uus taoline. Küsida võib alati, nagu ikka.

Mõned tehnilised andmed ka

Sipsin on heegeldatud heegelnõelaga number 3 ja kasutatud on puuvillast heegelniiti Capri. Sisuks on minu ema kasvatud lammaste ise pestud ja kohevaks nopitud vill. Pikkust on sõbral üle 30 sentimeetri ehk tegu on tõelise kaisukaaslasega. Kuidas temal minema hakkab, pole veel teada, aga sõbrad-sugulased on tal igal juhul testitud. On küll vastupidavad ja armsad. See Sipsik aga rändab nimega varustatult ühe pisikese beebi mänguasjakasti.