Talvine sünnipäevapidu õues
Selle aasta (tegelikult teine) suurim emotsioon tuli Vanema õe 7. sünnipäevalt, mida pidasime ka sel aastal õues. Jah, ka talvel saab koos lastega õues üht-teist teha. Kirjutangi seepärast, et julgustada ka teisi midagi mugavustsoonist väljaspool asuvat proovima. Meeldejääva emotsiooni saab igal juhul.
Plaan sai tehtud juba detsembri keskpaigas, no et tuleb matka ja lõkkega õuepidu. See nagu kerge traditsioon ka juba. Lapse 5. sünnipäeva pidasime Pääsküla rabas ning eelmisel aastal käisime Vanakal kelgutamas. Selle aasta baasiks tundus sobivaim eelmisel aastal rajatud Harku metsa lõkkekoht.
Võimaliku rajaga käisime kõik tutvumas päris mitmel korral, no et kust saab, kas kuiva jalaga saab ning äkki hakkab ka mingi meelelahutus silma. Päris pimesi metsa ei tormanud, kaasa võtsin ikka Harku metsa orienteerumiskaardi ka. (Kaarte saab otsida näiteks orienteerumine.ee lehelt).
Meelelahutust ma mõtlesin ja mõtlesin ning mõtlesingi puudejahi välja, no et leitud puu küljes on vihje järgmiseks otsitavaks. Kui koore ja võra järgi puud ära ei tunne, siis rajal olevad lehed tulevad ikka tuttavad ette.
Aga pühapäeva hommikul sadas lund. Lumi on muidugi totaalne laste magnet, nii et mingit metsa poleks vaja olnudki. Ja eks sellega natuke halvasti läks ka. Suuremad jooksid rajameistri jälgede järgi raja läbi ja tagumised ei saanud teadagi, mida üldse otsiti või leiti. Ning vaevalt et keegi üldse puu otsagi vaatas, nii et punktid oleks võinud olla ka kasvõi lihtsalt laternapostide küljes. Minu suured abimehed, lehed, olid aga juba lume all.
Kui suured eest ära olid jooksnud, korjasid vanemad oma pisemad kelkudele ja lohistasid neid kiirel tempol lõpu poole, nii et selle mänguga ma küll hävisin haledalt. Mõnusa õpperetke asemel oli puhas sport. Ei tea, mis neid lapsi küll nii omavahel võistlema sunnib? Aga kogemus missugune Ilma lumeta olekski kõik liiga plaanipäraselt läinud.
Harku metsas oli ära märgitud 8 erinevat puud pluss kääbuspõõsas mustikas. Paljud rajavihjed nagu sillad ja kraavid, jäid aga väga ruttu lume alla. Samas tekkisid aga talve esimesed kelgumäed. Lund sadas kas peenema või laiemana õhtuni välja.
Lõkkeplatsil ootas meid juba lõke, soe supp, veel leiged pirukad ja kissell. Miinus seitsme kraadiga väga jäässe minevat või muidu külma toitu ei paku, seega igasugu salatid ja puuviljad on välistatud. Kusjuures päris supipott oli kiiruga tulles maha jäänud, aga igaks juhuks kaasas olnud priimusepotid sai lõkkele panna ja nii saigi see supp veel palju ehedam.
Kui ma päev varem poodi läksin, siis ma teadsin, et tuleb 7 last, seega ma toidu varumisega üle ei pingutanud. Menüüs oli frikadellisupp, viineripirukad, mustikakissell, tee, tort ning küpsetamiseks leib, viinerid ja vahukommid. Lisaks olid igaks juhuks kaasas küpsised ja pakk kartulikrõpse.
Loodan, et keegi väga nälga ei jäänud, sest lõpuks jäi kojutoomiseks järele suutäis suppi, tükk kooki ja 4 viinerit. Lapsi kogunes aga lõpuks hoopis 14. Ja kuigi pidu oli plaanitud kahetunniseks, möllasid vapramad õues oma kolm tundi, ja möllaks ehk siiani, kui vanemad poleks nad koju meelitanud. Vot, mida teeb esimene lumi lastega.
Mulle oli see kindlasti väga suur ja huvitav kogemus nii planeerimise, korralduse kui ka toidu osas. Olen väga tänulik abilistele, sest üksi poleks sellise asjaga kindlasti hakkama saanud. Ja kui lund poleks sadanud, oleks ka kindlasti palju lihtsam olnud. Aga me tegime ära ja vähemalt mingi emotsioon jäi hinge kõigile!
Seiklusrohket alanud aastat! Ja kui keegi sellise ürituse organiseerimisega hätta jääb, võib julgelt minu poole pöörduda. Mitu pead on ikka mitu pead.
