Pildituur kevadises aias
Paneks siia ka mõned Hiiumaa aiapildid. Mässan ju nii siin kui seal, aga piltidega pole eriti lehvitanud. Tegelikult ma pole neid pilte vist niiväga teinudki, ei tunne ennast maastikufotograafias eriti tugevalt.
Kusjuures tahtsin enne, kui Pere ja Kodu blogijaks sain, Ideesahvri aiablogijaks hakata, aga nad isegi ei vastanud mulle, miks ma neile ei kõlba. Aga eks nad otsisid vast sellist “Oi-panin-oma-esimese-tilli-maha” tüüpi aednikke, nendega samastuvad rohkemad.
Niisiis minu Hiiumaa aed on üks suur-suur väli, mida tuleb suvel päris mitu kord niita, koos paljude suurte ja metsistunud puudega, millede köndistamine mind ei paelu ja mille õiepungad pea igal kevadel leevikesed nahka pistavad. Nii juhtus ka sel kevadel jälle. Eelmisel aastal õnnestus saada vaid paar ploomi suhu pistmiseks, sisse ei saanud ühtegi teha. Nii mina kui lapsed muide jumaldame ploomimehu.
Siis on kasvuhoone, kuhu sel aastal panin 9 tomatit (Valve ja Tigerella) ning 9 paprikat (4 kollast ja 5 punast vi vastupidi), lisaks on kasvuhoones juba söömiskõlblik lehtsalat, rukola, sibulapealsed. Nagu ikka, panin ka sel aastal maha 10 aeduba, kasvuhoones annavad nad väga hästi saaki ja kõvasti varem kui õues. Kasvuhoones laiutab ka viinamari ja 6 kuumaasikat + 6 tavalist maasikat. Nende marjad olid juba nii suured, et järgmisel korral tagasi minnes saame kindlasti juba esimesed marjad põske pista.
Ühes krundi servas on põllumaa, kus kasvab kartul, kapsas, porgand, sibul ja muu köögivili. Sel aastal õnnestus sinna ühte serva ka 90 uut maasikataime istutada, kokku praegu 126 taime, millest 36 peaks olema eelmise aasta omad ja kandma sel suvel juba korralikku saaki. Muide, maasikas õitses juba ka Hiiumaal. Võrk on kartulite peal selleks, et varesed päris kõike üles ei tiriks. Osa nad juba jõudsid tirida. Nad kisuvad ka kõike muud. Suveks tuleb maasikatele palju võrku juurde osta.
Natuke iluaiandusest ka. Põllu poolt tulles tuleb esimesena vastu kiviktaimla moodi moodustis. Varem oli see lihtsalt põllukivide kuhi, aga siis sai sinna vahele ka mulda veetud ja nii see peenar sündis. Päris kõik seal olevad taimed ei ole siiski kiviktaimla omad. Värvilaik keset metsa on see aga kindlasti.
Ma sel aastal otsustasin Emmaste laadale mitte minna. Kolm eelmist aastat käisin oma aia taimejääke müümas. Midagi uut nagu pole, aega istikutega mängida ka polnud ja keha teadis ette, et ei ole ka ei ilma ega tervist. Nii ma sel aastal igal pool vabalt ja rivitult kaevasin ja kõik lihtsalt ära viskasin. Hämmastavalt mugav. Kui keegi midagi küsib, siis ta muidugi saab. Üht-teist oma Tallinna aed siiski tõin. Näiteks see madal iiris kasvab ka liiva peal väga hästi.
Aga jätkame tuuriga. Metsik ilu aianurgas. See on Laanesõnajalg. Kevadeti väga ilus, muidu aga väga tüütu sigija. Niida, lõika ja juuri, aga iga aastaga üha metsikumaks muutub ikka. Aga ilupilte olen m temast läbi aja teinud nii mõnegi.Muide, kasvab hästi ka Nõmmel.
Peenar, mille üle ma kõige uhkem olen, on pea üleni püsilillepeenar. Tekitas ema ja mitte väga ammu, kuivanud hõbekuuse ümber. Taimed oleme sinna kokku vedanud kahekesi, hooldustöödega tegelen mina. Seal peaks taimi ümber tõstma, aga sel kevadel oli nii kuiv ja ei julenud midagi liigutada. See-eest samuti kevasin ja loopisin rivitult ja sai vähemalt praeguseks väga viisakas. Seal kasvavad kolm erinevat pojengi, iirised, valge ja klassikaline murtud süda, harilik siilikübar, kolm erinevat sügisastrit ja palju muud põhiliselt kõrgekasvulist kraami.
Liiliatele on eraldi peenar. Kevadel õitsevad seal priimulad ja hüatsindid, üks heleroosa väga hästi lõhnav pojeng on ka, mis pärast läheb valgeks, aga siis on kuni liiliateni peenar õiteta ja see on minu jaoks probleem. Kõrgemad püsililled ka veel jaanipäevaks õitsema ei hakka. See aianurk näeb praegu välja selline:
Ema armastab daaliaid ja neile on oma peenar. Varem oli ka palju gladioole, aga need on pea kõik välja läinud. Uute sibulatega sai sisse toodud ka mingi haigus, mis kuivatab sibulad lihtsalt ära. See peenar näitab oma ilu alles sügise hakul. Või siiski, kui alles jätta üheaastased moonid, mis ennast ise meeletult külvavad, siis need õitsevad juba juulis. Esimesed varased taimed kaevasin küll juba segamini. Ümber istutamist need lilled millegipärast ei armasta.
No ja siis on siin seal ehk mööda aeda laiali on ka palju igasugu kevadlilli. Selline kaootiline ja kirju aed siis. Ja nüüd on imelik tunne. Nagu oleks paljastanud midagi suurt ja olulist 😀 Seda enam, et mul pole siiani üheski postituses nii palju pilte olnud.
