Tuulerõuged – kuidas neid ära tunda?

Lasteaia lõpp läks eriti tormiliselt. Nimelt õnnestus meil lõpuks omati hankida tuulerõuged.

Peale kolmapäevast pidu oli lastel neljapäeval mingi ülenõmmeline lasteaialaste võistlus, kust ka meie lasteaed osa võttis. Kuna mina pidin ühe teise lasteaia lõpupidu pildistama minema ja seega laste ringilogistikaga tegeleda ei saanud, tõin Noorema lõunast koju. Söögiisu tal oli, aga muidu oli kahtlane. Tagantjärele tarkus ütleb, et tegelikult oli ta siis juba haige ja ka nakkusohtlik.

Sest tal oli palavik ja paar punast täppi ka. Üldse mitte näos, vaid jalgadel. Kuna mina ei olnud varem tuulerõugetega kokku puutunud, siis ei osanud ka ära tunda ning kuna minu meelest ei olnud kogu see haigus päris nii, kui ma ette kujutasin, siis kirjutan sellest ka siia.

Niisiis kõigepealt tuleb palavik. See oli neljapäeval täiesti olemas. Võib-olla oli varem ka, aga kuna minu omi ei murra ka 39+ palavik, siis ei osanud kahtlustada. Tuulerõuge palavik peaks kirjanduse andmetel olema kuni 38. Kõigepealt tuli paar pisikest punast täppi. Jalgadele. Mitte näkku, nii et need võivad tulla kuhu iganes. Kuna meil Nõmmel on praegu juba sääsed väljas, siis ei osanud neid täppe veel tuulerõugeteks pidada.

Reede hommikuks oli palavik alles ja punaseid täppe juurde tulnud. Nii et jätsin lapse koju, aga lasteaeda tuulerõugemeili veel ei saatnud, sest vett villides ei olnud. Lihtsalt pisikesed punased täpid.

Siit aga hakkas täppe palju juurde tulema. Õhtuks olid esimesed juba ka vesised ning järgmiseks päevaks juba kuivasid ära. Aga villid olid ikka pisikesed. Mina mäletasin enda tuulerõuge ajast, et need oldi suured, aga võib-olla ise pisike olles tunduvadki asjad palju suuremad. Mina põdesin oma tuulerõuged ära algklassides, esimeses või teises klassis, 2 aastat noorem vend igal juhul veel koolis ei käinud. Tema sai minu käest oma viiruse muidugi ka.

Esimene öö möödus ka rahulikult või kus see esimene öö üldse oligi? Igal juhul see reede ja laupäeva vaheline päev. Ka laupäeval tuli täppe veel juurde ja öö vastu pühapäeva oli viril. Sügelemine ei lasknud lihtsalt uinuda ja unine laps on tige.

Hommikul tõime apteegist Zyrteci ja sellest oli palju abi. Edasi enam nii palju täppe juurde ei tulnud ja öösel oli uni ka hea. Niisiis ravimitest briljantroheline, mida sain kasutada ainult reedel ja natuke laupäeval, sest rohelised täpid olid lihtsalt nii lahedad, aga hiljem enam roheliseks teha ei lubatud, ja saialilletinktuur. PoxClin vahtu vaja ei läinudki. Hetkel kokkuhoid vähemalt kolmekordne.

Võib öelda, et esimesega läks vist suhteliselt lihtsalt. Vanem on suurem hellik ja seega vinguja, nii et võib hullemini minna. Tema peaks täpiliseks minema nüüd kahe nädala pärast ja selleks ajaks tahaks küll juba Hiiumaal ära olla.

Nimelt võib tuulerõuge haige ka õues käia. Talle omale see mingit ohtu ei kujuta, aga teistele on ta nakkuseohtlik küll. No katsu sa siin linnas omaette olla. Nooremgi lipsas ikka vähemalt kahel korral korraks naabrilastega mängima. Algul olid nagu Issiga omaette, aga siis imbus ikka teiste seltskonda. Maal oleme üksi metsa sees ja teistele nakkusohtu ei ole. Nii et ilusa ilmaga võib vabalt natuke õues ka toimetada.

Kõige raskem ongi see meelelahutamine. Isegi minu omad on nii nutisõltlased, et kui neil päev läbi ükskõik millist seadet vahtida ei lase, siis tuleb ise füüsiliselt meelelahutaja olla. Muidu kaklevad ja vinguvad ikka nii, et midagi teha ei saa.

Niisiis olen hetkel juba suvises elurütmis ehk päeval tegelen lastega, öösel teen oma tööd ja hommikul magan kaua. Tänagi ajasid lapsed mu alles kell 10 üles. Vanemal kah õpetaja haige ja üleliia vara kooli minna pole vaja. Kui oleks, siis paneks omale äratuskella. Ja neil täna üldse viimane kooli moodi päev. Homsest tegelevad puhta vabas vormis meelelahutusega.

Ja sellest, mismoodi meil siin üksteise ja teineteisega 24/7 ninapidi koosolemisega harjumine läheb, võiks kirjutada omaette loo. Igakevadine (ja ka sügisene) nali. Uued reeglid vajavad harjumist, uued piirid katsetamist. Suhteliselt närvesööv tegevus. Hea, et sellega juba linnas ühele poole saab ja saab ükskord linnast pääsedes rahulikult suve nautima hakata. Ma pole ammu linnast pääsemist nii väga oodanud, kui sel aastal.

Aga teie püsige terved!